77-30-33-14-1

Sel aastal on mul minu kalkulatsioonide kohaselt läbi loetud 77 raamatut, millest 30 eesti keeles, 33 inglise keeles, 14 saksa keeles ning ei, see üks ei seisa seal teps mitte prantsuse keele eest vaid tähistab ühte pooleli jäetud raamatut. Pooleli jäi Mika Waltari “Turms surematu”. Tuleb uuel aastal ehk uuesti käsile võtta, aga mulle kahjuks veidi tundub, et “Sinuhe” oli siiski tema suur särav täht ja muu lihtsalt ei kannata enam võrdlust.

Prantsuse keeles ma tegelikult hetkel ühte raamatut loen. Täitsa täiskasvanutele mõeldut. Lugeda on prantsuse keelt tunduvalt lihtsam, kui seda kuulata või rääkida, sest kirjapildis meenutavad sõnad rohkem inglise keelt.

Vaadates mu riiulitel oleva saksakeelse kirjanduse hulka, tuleb mul usinamalt saksa keeles lugema hakata. N. nimelt ei kinkinud mulle jõuluks prantsusekeelset Tin Tini kollektsiooni vaid hoopis ühe bulgaaria kirjaniku triloogia. Saksa keeles, sest inglise keeles pole neid välja antud. Hiigeltellised…. Sünnipäevaks tuli samuti saksakeelne bulgaaria autori teos. Tegu on neljaosalise sarja teise raamatuga, millest esimest lugesin ma kunagi inglise keeles ja mille viimaseid polegi vist ühtegi mulle mõistetavasse keelde tõlgitud. Ma tahaks peaaegu et anda lubaduse, et loen järgmisel aastal kaks saksakeelset raamatut kuus, aga mulle ei meeldi endale selliseid raame seada. Ainus, mida ma luban, on see, et ma loen läbi vähemalt kolm raamatut prantsuse keeles.

Mis mulle sel aastal loetutest kõige enam meeldis?

Kristjan Sanderi “Õhtu rannal” on kogumik fantaasia- ja ulmejutte. Raamatu tagakülg lubab: “Olgugi, et käesoleva kogumiku lood on nii stiililt kui sisult väga erinevad, ühendab neid kõiki süvenemine tegelaste sisemaailma. Kõigis neis kujutatakse tänapäevast „inimest tänavalt“ fantastilises, omaenda seaduste järgi toimivas maailmas. Kõik need räägivad Inimese kohtumisest Võõraga.” Lugesin selle ühe hingetõmbega läbi, mis muidugi pole eriline saavutus, sest ega see raamat just ülipaks ei ole. Kahjuks. Oleks veel lugeda tahtnud.

Meelis Friedenthali “Inglite keel” meeldis mulle hoopis enam kui tema “Mesilased”, mis mind segaduses näoga pead sügama jättis. “Inglite keel” oli minu jaoks ühtsem ehkki mulle tundus kogu aeg, et see raamat võinuks olla pikem, lastes tegelastel rohkem areneda ja tegevustel hargneda. Ootamatult välja ilmunud arhiiv, salapärane raamat ning veider torupillimängija on väga põnev kombinatsioon.

Hahn Moo-Sooki “Ajalugu voolab” jäi mulle suhteliselt suvaliselt näppu, kui ma Kumu poes raamatuid vaatasin. Mõneti oli Kumu pood selle raamatu jaoks muidugi kummaline koht, aga et tegu on Tallinna Ülikooli poolt välja antud raamatuga, siis ehk oli see seal seetõttu. Teiste ülikooli üllitistega samas reas. See raamat jälgib mitme tegelase elu läbi aastakümnete ning tutvustab samas nii Korea ajalugu kui ka kombestikku. Kirjanik oli muide rikkapoolsem koduperenaine, kes raamatu poolsalaja valmis kirjutas, sest kirjutamine polnud tema staatusele sobiv tegevus.

Tan Twan Engi “Õhtuste udude aeda” olen ma vist juba siin blogis ülistanud, nii keelekasutuse kui ka sisu pärast. Ühest küljest vaade Malaisia eluolusse Jaapani okupatsiooni ajal ning samas vaade ka Jaapani esteetikasse ning inimhinge soppidesse. Näpuotsaga salapära ka.

Jean-Pierre Minaudier “Grammatika ülistus” on tore raamat, mida on nii muhedalt tõlgitud, et kohe ei saa teisiti kui et peab naerma. Ma tunnen autoriga teatud hingesugulust, sest mulle ka meeldib grammatika mingitel segastel põhjustel. Ma küll virisen selle üle (eriti nüüd prantsuse keelt õppides), aga see samas meeldib mulle.

Michel Houellebecqi “Alistumine” sai vist ka siin juba kunagi kiita, aga kui ei saanud, siis nüüd tuleb. Houellebecq (no on vast nimi!) üllatab mind pidevalt. Isegi need raamatud, mida ma olen esialgu kerge võõristusega lugenud (“Platvorm”), lõppevad alati nii, et ma panen raamatu täiesti juhmiks lööduna käest. No kuidas, see ropp alkohoolikust prantslane oskab?

Graham Greene’i “A Burnt-out Case” ja “The Power and the Glory” olid minu esimene kokkupuude Greene’i ilukirjandusliku loominguga. Mu vanematel kusjuures on “Meie mees Havannas” kohe kindlasti riiulis olemas, aga mingil põhjusel pole ma seda kunagi lugenud. Nüüd Eestisse tulles kavatsen selle vea parandada, sest Greene meeldib mulle väga. “The Power and the Glory” räägib Mehhikost ja 1930ndatest, kui valitsus üritas katoliku kirikut maha suruda ja keelustada. Mõneti on see raamat usust ja samas usumeeste kaugeltki mitte pühast elust (või siiski?). “A Burnt-out Case” leiab aset Kongo pidalitõbistekoloonias, kuhu saabub salapärane üksildust otsiv mees. Lugu kuulsusest ja sellest, kui raske on oma mineviku ning teiste ettekujutuste eest põgeneda.

John Steinbecki “Cannery Row” ja “Sweet Thursday” on lõbusad raamatud, mis ei meenuta kohe kröömikestki “Vihakobaraid”. Lustlik väikese sadamalinna elu, kus üks tegelane on värvikam kui teine. Mulle tegi lugemise muidugi eriti mõnusaks see, et eelmise aasta novembris sai Montereys, kus tegevus aset leiab, käidud.

J. K. Rowlingu “The Casual Vacancy” ei ole fantaasia ja ei ole Harry Potter. Ootamatult sureb linnavolikoguliige ning algab valimisvõitlus tema koha nimel. Lisaks elavad oma vägagi omapärast elu linna teismelised, kelle tegevused mõjutavad muidugi ka nende vanemaid, kellest mitmed just nimelt seda kohta noolivad. Väga hästi kirjutatud ja paeluv raamat ning vist ka eesti keeles välja antud.

Graeme Simsioni “The Rosie Project” on vägagi tuntud raamat ja ma mingil põhjusel hoidsin sellest kogu aeg eemale, sest ma kartsin, et tegu on mingi tüüpilise armastuslooga. Armastuslugu see on, aga tüüpiline küll mitte. Peategelane on aspergeri sündroomiga teadlane ning tema katsed sotsiaalsetes olukordades hakkama saada, tuletasid mulle kohutavalt kombel toda saksamaist geeniust meelde, kellega N. koos töötas.

Neal Stephensoni “Quicksilver” on tegelikult alles triloogia esimene osa ning raamatus jooksevad ringi nii välja mõeldud kui ka ajaloolised tegelased (Isaac Newton näiteks). 18. sajandi teaduselu, mida vürtsitab alkeemia ning poliitika. Ilmselgelt tuleb meil osad kaks ja kolm ka ära tellida.

David Mitchelli “The Bone Clocks” peaks olema autori kõige viimane raamat ning jätkuvalt kasutab ta seda mulle nii meeldivat võtet, kus ta erinevate ajastute ja tegelaste vahele mõnusaid seoseid loob. Kohati mõtlesin ma lugedes, et miks ta ometi selle peatüki (iga suurem peatükk oli 100 lk) sellisele tegelasele pühendas, aga järgmisi peatükki lugedes tulid seosed välja ning kogu tervik pani mind mõnusalt nurruma. Tõsi, viimane peatükk ja lõpplahendus panid mind ka kulmu kergitama, sest see oli mu meelest isegi liiast – ma oleks eelistanud, kui asjad rohkem õhku oleks rippuma jäänud – aga mitmed arvaks kindlasti täpselt vastupidi. Olgu hoiatatud küll, et tegu on fantaasiaga, seega kellele üleloomulikud olendid ja muu taoline peale lähe, ei peaks seda ehk lugema.

Patrick Süskindi “Die Taube” on lühike, aga omapärane raamat mehest, keda tema arvates terroriseerib tuvi. Ilmselt selgitab see päris hästi foobiaid ja ärevushäireid ning jätkuvalt kirjutab Süskind nii paana hästi, et kohutavalt kade hakkab.

Rafik Schami “Eine Hand voller Sterne” räägib loo noorest poisist, kelle sooviks on ajakirjanikuks saada. Teda takistab selles nii tema isa, kes eelistaks, et poeg paariäris tööle asuks ning ka fakt, et Süürias ajakirjanikuks olemine pole just kõige turvalisem ettevõtmine. Muide, Schami ise on samuti pagari poeg, seega mõneti on tegu ehk isegi autobiograafilise romaaniga.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s