Rehvikutehäda

Õues sajab lund ja see on imeilus, aga see teeb mind ka murelikuks, sest autol on all suverehvid. Õnneks küll uued suverehvid, seega on vähemalt mustrit ja puha ning maapind on jätkuvalt soe ja seega teed pigem märjad kui jäised. Miks me rehve vahetanud pole? Pariisist tagasi tulles oligi N.-il see plaan ning olles mõnda aega garaažis pusinud (kasutasime Boheemi garaaži), tuli ta tuppa ja teatas, et ükski mutter ei tule lahti. Kevadel, kui me uued rehvid ostsime, pandi need garaažis alla ja ilmselt keerati masinaga nii kõvasti kinni, et inimjõud neid enam lahti keerata ei suuda. Eelmisel reedel käis N. ühest kohalikust garaažist läbi ja sai rehvivahetus aja järgmise nädala reedeks. Ei, mitte homseks. Järgmise nädala reedeks. Kõik vahetavad ju praegu rehve.

Mis siin muud, tuleb lihtsalt ettevaatlikult sõita. Meie olukorra teeb veidi keerulisemaks muidugi see, et me parkimiskohalt ja väravast välja saamiseks tuleb tuleb mööda munakive kallakut pidi välja tagurdada. Munakivil pole märjana niigi eriti pidamist ja lumelägaga võib olukord keeruliseks minna. Tuleb ilmselt välja uurida, kus Boheem liiva või killustikku hoiab…

Mina käisin aga täna jõululaadal. Too CERNi klubikene korraldab igal aastal heategevuslikku laata ja ma panin end vabatahtlikuna kirja. Suurema osa ajast tegime ühe ungarlannaga nalja ja müüsime koos heategevusloosipileteid. Me olime selles muideks väga edukad, sest me müüsime kõik maha. Minu kõige viimase sa üks paar, kes esialgu olid kõhkleval seisukohal, aga märkasid siis auhindade hulgas poola viina ning lubasid seejärel pärast lõunastamist tagasi tulla. Napilt läks neil ja ma hoian neile ning poola viinale igati pöialt.

Ise ostsin ma laadalt paar viilu kooki ning kotitäie raamatuid. Neil lihtsalt oli diil, et kas 50 santiimi per raamat või saad viie frangi eest paberkoti, mille võid raamatutega täita. No ma kotti päris ära ei täitnud, umbes 10 või 11 raamatut tuli lõpuks. Suurem osa neist (täpsemalt 7) on Klaus-Peter Wolfi kriminullid, mis ma keelehoiueesmärgil kotti pistsin. Lisaks üks inglisekeelne raamat müüriladumisest ja kivitööst (N.-ile), Helmuth M. Böttcheri “Der Weg nach Weimar” (pole aimugi, millest see räägib), Carlos Ruiz Zafóni “Der Schatten des Windes” (see oli sageli Oxfamis müügis) ja Ulla Hahni “Das verborgene Wort”, mida mu meelest Braunschweigi saksakeelses raamatuklubis keegi väga soovitas. Viimase sisust pole mul aimugi, sest tagakaanel on vaid kiitvad arvustused, aga ei sõnagi raamatu sisust. Saangi end üllatada lasta. Mul on saksa keeles hetkel pooleli Lindgreni sõjapäevikud ning kui see läbi saab, võtan ilmselt esimese kriminulli ette.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s