Nii väike!?

Viimasel Pariisi hommikul laadisime endale oma seljakotid selga, sõime ühes põneva sisekujundusega kohvikus pannkooke (soovitan karamellipannkooke!) ning läksime kultuuritama, sest kuidas sa Pariisi tuled ja Louvre’isse ei lähe!

PA16

Ma tegelikult üritasin ka sinna piletid ette ära osta, aga nende maksekeskkond jooksis kokku ja nii pidime me heale õnnele lootma. Lähenesime muuseumile mõneti ebatavalisest küljest ehk maa alt, sest esiteks saab metroopeatusest otse muuseumisse ja teiseks on peatuse ning muuseumi vahel maaalune ostukeskus, kus on ka kassa, kust pileteid osta saab. Väga mugav. Enne ostukeskusesse sisenemist pidime muidugi kotid ette näitama ja Louvre’isse sisenemisel tuli kotid suisa masinast läbi sõidutada ja turvaväravatest läbi kõndida.

Louvre’i garderoob on väga kummaline. See koosneb kappidest, kuhu sa saad oma asjad susata ning siis koodiga sulgeda. Mulle ausalt öeldes ei meeldi oma mantlit känkraks pakkida ja kappi suruda, aga no mis sa teed.

Kõndisime näitusesaali ja ma avastasin, et ma unustasin võtta kaardi. Lisaks jätsin ma telefoni garderoobi, seega ma ei saanud alla laadida ka mingit äppi. Kõndisin piletikontrolli juurde, kes ütles, et kaarte saab vaid infopunktist. Ma ei viitsinud sinna muidugi minna, seega me ekslesime natuke suvaliselt. Vaatasime skulptuure ja Napoléoni korterisisustust ning avastasime ühel hetkel, et suur jupp Louvre’ist on remondis ehk et maaliosakonda saamiseks tuleb meie tiivast väljuda ja teisest sissepääsust siseneda.

PA17

Louvre’il on oma kindlad tõmbenumbrid ja kui Richelieu tiib ehk skulptuuritiib oli pigem inimtühi ja rahulik, siis olenevalt piirkonnast võib maaliosakond vägagi ülerahvastatud olla. Näiteks Põhja-Euroopa ja Madalmaad olid täiesti meeldivad, aga kohe, kui sa Rembrandti juurde jõuad, on äkitselt ruum inimesi täis. Mis sellest, et pooled tema Louvre’i maalid on autoportreed. Olgu, vähem kui pooled, aga neid oli siiski kolm või neli. Ühte oli ta küll üritanud nime “noor kunstnik” all esitleda, aga no see oli ilmselgelt autoportree.

Itaalia ja renessanss on muidugi see, mida kõik näha tahavad ning loomulikult on püsti pandud eraldi viidad sellele kõige kuulsamale maalile, mille ees on alati vähemalt 50 inimest. Oli toona, kui mina seal esimest korda käisin ja oli ka nüüd. Mona Lisa. Kuulikindla klaasi taga ja valvur kõrval. Kõik, kes maali esmakordselt näevad, ütlevad, et see on nii väike. Minu jaoks oli ta hoopiski suur, sest minu mälus oli ta kuidagi pisenenud ja maali tegelik suurus tuli mõningase üllatusega. N. nentis, nagu on nentinud paljudki enne teda, et ta ei mõista selle maali fenomeni. Hea turundus, mis muud :)

Trügisime treppidel mööda inimmassist, mis aktiivselt võidujumalanna Nike peata kuju pildistas ning hiilisime saalikesse, mis küllaltki tühi oli. Sealt ka minu kaks lemmikut:

PA18

August väljuv mees ja meteoorpühak. Pöörake tähelepanu ka sellele absurdselt pisikesele uksele, mis pildi paremal küljel on.

PA19

Too kunstnik polnud küll oma elus ühtegi lõvi näinud…

Luusisime veel ringi Louvre’i osas, mis Egiptuse, islami ja kõikvõimalike muude “eksootiliste” kohtade esemeid eksponeeris ning lahkusime lõpuks veidi pärast kella kahte, sest selliste suurte muuseumite häda on, et su aju kaotab pärast paari tundi suutlikkuse nähtut salvestada, seedida ja nautida, seega tasub oma külastust mitte liialt pikaks venitada.

PA20

Huvitav, kuidas see lukkude panemise komme muudkui levib ja levib. Selle algupärane idee pole üldse halb, aga need markeritega soditud lukud, mis kultuuriliselt täiesti vales kohas on, mõjuvad mulle veidi eemaletõukavalt. Soovijad võisid muidugi sillal seisva kaubitseja käest kohe lukke osta ka. Kuidas siis teisiti.

Kell lähenes kolmele ja meil oli nälg. Ma naiivselt arvasin, et kuna tegu on Pariisi ehk turismimekaga, siis ei teki sellest probleemi, et me “valel ajal” süüa tahame. Chamonix’s näiteks saab kõikjal kogu aeg süüa. Pariisis on asjad veidi teisiti. Kõndisime Ladina kvartalist veidi eemal ühel restoranide tänaval ning kõik söögikohad olid kinni või sulgemas. Kõht korises ja tuju läks järjest sandimaks. Õnneks sattusime lõpuks mingi pitsa-pasta restoraniketi otsa, mille uksel silt service continu. Selle sildi tähenduse teadmine võib päästa teid näljasurmast! See tähendab pelgalt seda, et süüa saab terve päeva, mitte ainult kindlatel kellaaegadel.

Suurest õnnest murdsin ma kohe paastureegleid ja võtsin singiga pitsa. Me ei ole veganid (ma enne jõule ei suudaks), aga väldime jõuludeni liha (kala mitte). Toit kõhus, kõndisime mööda Seine’i  kallast rongijaama poole ning veetsime viimase tunnikese-poolteist rongijaamas raamatuid lugedes. Meil lihtsalt polnud enam jaksu, et veel kuhugi midagi vaatama minna ning ausalt öeldes näeb Gare de Lyon seest väga ilus välja. Kahjuks küll mitte see osa, kust TGV läheb, seega hiilige kindlasti jaama vanemasse ossa ka, kui TGVga saabute.

Ostsin rongi kaasa suure topsi teed ning vähem kui kolm tundi hiljem olime Bellegarde’is tagasi. Auto oli veidi jääs, kass meie peale veidi kuri ning elu jätkus nagu ennegi.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s