Vaikselt voogav Seine

Oo, Pariis! See armastuse linn! Lõhnavad pagariärid, vaikselt voolav Seine’i jõgi, ajalugu ja kultuur! Üritasin N.-ile selle nurga alt Pariisi maha müüa ja ta mühatas, et tema olevat Pariisi kohta vähe teisi jutte kuulnud. Noid, mis hõlmavad rahvamasse, kusehaisuseid tänavaid ja kõikjal vedelevat koerasitta. Aga tal oli siiski soov korra elus Pariisis ära käia. Eriti, kui võtta arvesse see, et Bellegarde’is peatub Genfist tulev TGV (ülimalt kiire rong, kiirus kuni 300 km/h) ja me jõuaks sealt Pariisi kahe tunni ja 40 minutiga. Alumisel pildil on Pariisi Gare de Lyon, mitte Bellegarde’i rongijaam.

pariis01

Vaatasin rongipileteid ja kui reede hommikuks (väljumine 6.40) oli mõistliku hinnaga pileteid (35 eurot per inime), siis pühapäevaõhtused piletid olid juba kaks kuud ette välja müüdud ning esmaspäevahommikused maksid suurusjärgus 150-170 euri per inime. N. arvas, et ta võib siis ju esmaspäeva ka töölt vabaks võtta, kui õhtused piletid inimlikuma hinnaga on. Olid! Kell 18.12 väljuv rong ja hind sama mõistlik kui reedesel hommikul. Leidsin meile hotelli, panin kokku kondikava ja eelmisel reedel vurasime Pariisi.

pariis02

Rong vuras tõesti kiiresti ning kui ta tempot üles kruvima hakkas, läksid meil mõlemal kõrvad lukku. Suurim kiirus, mida ma infoekraanil nägin, oli 293 km/h. Päris nobe. Pariis tervitas meid uduvihma ja halli taevaga. Lonkisime rongijaamast Bastille kunagise asukoha juurde, vaatasime sinna püstitatud mälestussammast ning peitsime ninad sügavamale salli sisse. Bastille lähedal nägime ka midagi, mida järgnevatel päevadel korduvalt ja korduvalt silmasime. Tänavatel elavad kodutud. Kui vast LA kõrvale jätta, pole ma üheski linnas nii palju kodutuid näinud ning ma ei ole kunagi näinud tänavatel magamas lastega peresid. See oli kurb, see oli häiriv ja see tekitas minus nii mõnegi küsimuse.

pariis03

November on kuu, mille nimi sisaldab r-tähte ning r-tähega kuudes pidi olema kõige parem igasuguseid karbis elavaid elukaid süüa. Värskeid austreid pakuti väga paljudes söögikohtades, aga ma pean ausalt tunnistama, et tegu on ühe toiduga, mida ma süüa ei soovi. Ma ei teagi miks. Mul pole mingit probleemi süüa böffi ehk toorest veist või sašimit ehk toorest kala, aga vat toorest ja vist ka elusat austrit mina süüa ei suuda. Kui keegi ta ära küpsetaks, pistaks ma ta suurima hea meelega põske, sest mereannid mulle maitsevad.

pariis04

Jalutasime Place des Vosges parki ja seda ümbritsevasse kunstitänavasse, kus varase kellaaja tõttu küll veel suurt midagi lahti ei olnud, kus minu suureks üllatuseks teatas N., et Pariis polegi nii jube, kui ta alati arvanud oli. Siin olevat üllatavalt palju kunsti. Ära sa märgi.

pariis05

Lisaks on Pariisis suurel hulgal pisikesi korstnakesi, mis mind ääretult lummasid. Nagu pisikesed tinasõdurid, kes end katuseharjale valvesse sättinud on.

pariis06

Selles pargis kohtasime ka oma esimest Aasia päritolu turistide gruppi. Oli teine selline tillukesem ja koosnes jaapanlastest, kes teadupärast on malbed ja vaiksed. Hiina turistid pidid hoopis teisest mastist olema, sain ma paar kuud varem East 101 dokumentaalist teada. Meie õnnetuseks valgus see grupp otse meie ees Victor Hugo majamuuseumi ukse ette, seega me pidime veidi ootama, kuniks ilmus jaapani keelt kõnelev (sic!) turvatöötaja, kes neid turvakontrolli osas nõustas. Pariisis, ja ilmselt igas suuremas Prantsusmaa linnas, tuleb pärast viimatisi terrorirünnakuid väga sageli oma kotisisu ette näidata ja ehk isegi turvaväravast läbi kõndida.

pariis07

Hugo korterisse pääseb sisse tasuta ning ega seal midagi väga erakordset vaadata polegi, kui oled oma elus uhketes tolle ajastu tubades varemgi viibinud. Muide, kleit, milles ma abiellusin, oli täpselt sellist rohelist tooni. Minu absoluutne lemmik!

Mina aga mõtisklesin samal ajal, kui me tapeeti ja mööblit vaatasime, et kas nood jaapanlased üldse teavad, kes Victor Hugo oli? Me kipume oma euroopakesksuses unustama, et need nimed ja suurkujud ei pruugi teisest maailmajaost tulnule midagi tähendada. Kas jaapanlased tulevad sinna korterisse tapeeti ja mööblit vaatama või loodavad nad saada osa Hugo vaimust?

pariis08

Kui algselt oli mul idee käia ära Père-Lachais kalmistul ning ma olin isegi välja uurinud, kus Wiiralti haud on, siis vaikselt tibutav vihm meid selleks just eriti ei peibutanud. Kõndisime rahulikult ringi, vaatasime maju ja mina vaimustusin poodidest. Ei, mitte ostlemise mõttes, lihtsalt mulle kohutavat meeldib, et Prantsusmaal on majade esimestel korrustel sageli poed ja nende seinad ning vaateaknad on alati erinevad. Kõrvuti on punast ja sinist, rõivaid ja pagariärisid. Me sattusime näiteks tänavale, kus müüdi ennekõike parfüümi ja kosmeetikat. See oli üks väga hästi lõhnav tänav.

Korra hüppasin tegelikult poodi sisse ka. Viimati Eestis käies sai mul too kreem otsa, mida ma mingi hetk kiitsin ja nii ma Kaubamajja sattusin. Jäin mingil põhjusel seda Kiehl’si letti vaatama (neil on seal luukere) ning entusiastlik müüja puistas mu testritega üle. Proovitud ja hiljem ostetud näokreem näib mulle pagana hästi sobivat ja ma otsustasin mingil hetkel vaadata, mis see kreem Prantsusmaal maksab. Amazon teatas, et 75 eurot. Ma pilgutasin veidi hämmeldunult silmi, sest Eestis maksis see umbes 25. Kiehl’si pood oli juhtumisi sellel parfüümitänaval ja kas sa näed, seal maksis see sama palju kui Eestis. Mitte et mul oleks olnud oidu totsik ära osta. Tuleb loota, et kreem enne jaanuari otsa ei saa (siis tulen kodumaale) või siis vana hea odavkreemi peale tagasi minna. Too, tõsi küll, hakkas mulle siiski lõpuks probleeme tekitama. Võib-olla tahab mu nahk lihtsalt iga paari kuu tagant vaheldust…

puuviljad

Pariisi toidupoodide komme laotada oma viljad tänavale, tekitas minus pideva isu hurmaade ja mandariinide järele. Vaadake ometi noid punakat karva üliküpseid hurmaasid! Väike ilanire voogab vaikselt mu klaviatuurile…

pariis09

N.-i vaimustasid muidugi Pariisi kirikud ja katedraalid, sest nad on küllaltki uhked, kaunistatud ja kohati suisa hiiglaslikud.

pariis10

Kas põlvitamistoolid ehitatakse kohe lühemate jalgadega või saetakse tavatoolil jalad lühemaks? :)

pariis11

Pariisis on väga kallis elada ning korterid on pigem imetillukesed, seega pole vast üllatav, et inimesed üritavad oma eluruumi rõdu abil suurendada. Kahjuks on rõdud suuresti nood n-ö prantsuse rõdud, mis laiendusele mõningad piirid seab. Ma ei tee nalja, kui ma ütlen, et nägin ühe sellise “rõdu” küljes kahte toapalmi (või mingit muud potipuud).

pariis13

Kas teie teate, mis hoone see on?

pariis14

Ei? Aga nüüd?

pariis15

Notre Dame’i kirikusse saab sisse täitsa tasuta, aga selleks tuleb seista järjekorras, sest sisenemisele eelneb turvakontroll. Meil selleks tol hetkel viitsimist ei olnud ning otsustasime mõnel hommikul tagasi tulla, aga kahjuks jooksis meil lõpuks aeg käest ja tegemata see jäigi. Mina olen seal kunagi ammu sees käinud, aga mu mälestused on väga tuhmid. Minu meelest käis seal tol hetkel remont ning kirik oli nii paksult rahvast täis, et liikudagi oli raske. Torni saab seal muide ka (ilmselt raha eest), nii et saate oma isikliku Quasimodo hetke läbi elada. Pagan, peaks selle raamatu uuesti läbi lugema, aga see on Eestis. Miks ma “Hüljatud” kevadel kaasa tõin, aga “Notre Dame’i kellalööjat” mitte? Ja ärge öelge: “Aga loe prantsuse keeles!” Ma võin hammustada!

pariis16

Aeg oli juba seal maal, et meil võis olla lootust oma hotelli sisse saada, seega me seadsime sammud Ladina kvartali poole, mida turistid väidetavalt kõige hubasemaks Pariisi osaks peavad. Seal asub ka too raamatupood, mida N. kohutavalt näha tahtis (Shakespeare and Company). Heitsime sellele väljast pilgu peale ning otsustasime mõnel muul päeval tagasi tulla, et me oma pagasiga kitsaste riiulite vahel seiklema ei peaks.

pariis18

Hotellis selgus, et meie tuba on imetillukene, aga noh, ma üldiselt käin hotellis magamas, mitte rahvatantsu harrastamas, seega mis siin ikka kurta. Kui, siis vaid selle üle, et dušš ja wc olid kohe voodi kõrval jääklaasist boksis. Oli veidike kummaline, aga sellega harjus.

pariis17

N. tegi väikese uinaku ning kui ta virgus, läksime jalutama.

pariis19

Ma ei tee väga palju eeltööd, kui ma reisima lähen. Tunnistan seda täiesti ausalt. Nii oli minu jaoks väikene üllatus, kui me sattusime Saint-Étienne-du-Monti kirikusse, kus väljas Pariisi kaitsepühaku säilmed. Tegu on imeilusa kirikuga ja kindlasti külastamist väärt ehkki ma kipun arvama, et selle kõrval asuv Panthéon tõmbab suurema osa tähelepanust endale.

pariis20

Panthéon on üüratu. Sellest pidi saama kirik, mis teeb silmad ette Rooma ja Londoni katedraalidele, aga ajalugu tahtis veidi teisiti.

pariis21

Sellest pidi saama kirik, kuhu muuhulgas maetakse nood Pariisi kaitsepühaku säilmed, aga sellest sai Prantsuse suurkujude hauakamber ja riigi ajaloo mälestusmärk. Ma võrdleks seda Lepizigi Völkerschlachtdenkmaliga ehkki too on ühe sündmuse tähistamiseks ehitatud. Hoone sisemus on kaetud seinamaalingutega, siin-seal on ausambaid olulistele isikutele ning hoone all on krüpt, kuhu on maetud hulganisti olulisi tegelasi.

pariis22

Otseselt ilusaks ma Panthéoni ei peaks ning krüpt näeb välja, nagu oleks töö lihtsalt pooleli jäetud ja tühjad ruumid inimestele avatud, aga selle kõige võimsuses ei saa muidugi kahelda.

pariis23

Lisaks oli just Panthéon see koht, kus Foucault oma kuulsaima pendlieksperimendi läbi viis. Ei, kulla esoteerikud, mitte sellist pendlieksperimenti, mida teie silmas peate.

pariis24

Hämardus ja taamalt paistis tuledes Eiffeli torn, milleni me isegi jalutada mõtlesime, aga õnneks taipasime peagi oma idee mõttetust. See, et torn paistab, ei tähenda, et torn lähedal on. Liikusime hoopis tagasi oma Ladina kvartalisse ja sõime imeheas India restoranis õhtust. Kui teile jääb mõnes India restoranis ette jook nimega Nimbu Pani, siis proovige kindlasti. Imeline rüübe!

2 comments

  1. reet

    Mul tekkis nüüd tahtmine Pariisi minna. Mis siis, et minu kogemust mööda on suurlinnad kõik üsna ühesugused, Sinu kirjelduse järgi tundub 21. sajandi Pariis palju toredam kui 20. sajandi oma (noh, 1994 ja 1999, aga ikkagi eelmisel sajandil nähtud).

    • Rohelohe

      Ma kahtlustan, et 21 sajandi Pariisis on tunduvalt rohkem inimesi, kui 20. sajandi omas, aga uudistada seal on ja sealne olek mulle täitsa istub. London, tõsi küll, meeldib mulle ikkagi enam ning Euroopa kõige nunnum pealinn on ilmselgelt Lubljana.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s