Puravikukoer

N. kohtus eile oma kunagiste Soome kolleegidega, kes teda usinalt tagasi väravata üritasid.

Mina: Pakkusid nad üüratult palju raha ja erinevaid põnevaid boonuseid?
N.: Ei, aga töö pidi põnev olema. Ma ehk kaalun seda, kui ma üksi jään ja eluisu kaotan. See oleks hea eluviis: töö-saun-töö-saun-töö-saun.
Mina: “Kui sa üksi jääd”? Tahad minust juba lahti saada?
N.: Ei, aga kõike võib juhtuda. Näiteks võib sulle homme telliskivi vastu pead kukkuda.
Mina: Või mõni puu või ründab mind karu, sest ma lähen homme seenele.
N.: Või mõni seen.
Mina: Üks neid eriti haruldasi salakavalaid hiidseeni, mis puudel kükitavad ja oma saaki varitsevad?
N.: Ei, need suured inimsööjad seened elutsevad maapinnal. Kas sa X-Filesist ei mäleta?
Mina: Meil sellised peeneid ameerikamaiseid seeni pole.

Seenel oli aga tore. Alguses tundus, et ei saagi nagu midagi, sest kõik seened olid valet tüüpi ja liiga suured, aga kuidagi need kolm ämbrit ja üks korv täis said. Lisaks saime ka palju põdrakärbseid. Juba metsas koukisin iga natukese aja tagant mõne oma juustest või kraevahelt välja, aga kui suvekodus riideid vahetasin ja juukseid kammisin, leidsin veel umbes kuus, millele lisandus veel umbes kuus, kes kuidagi esialgu põgeneda suutsid, aga autosõidu ajal ringi sibama hakkasid. Tüütud olevused!

Üks mees oli aga oma ilusa Siberi laikaga seenel ning mulle ikkagi ei anna rahu mõte, et kas koeri oleks võimalik treenida kukeseeni või puravikke leidma? Trühvlikoerad ju on, miks mitte puravikukoerad?

Advertisements

2 comments

Jaga oma mõtteid

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s