Rabanduse äärel

Kuradi kass! Või siis kuradi Boheemi poeg! Või siis kuradi Boheemi poja külalised!

Grillisime eile õhtul N.-iga ning nautisime sooja sumedat suveõhtut. Leidsin ühe lilleklumbi seest metsmaasikaid ja käisin redeliga mureleid korjamas. Nood puud on nii suured, et isegi redelist pole suurt abi. Viljad on väga kõrgel.

Franz luusis ringi ja Boheemi poeg istus oma neidisega basseini ääres (ja ilmselt tõmbas kanepit). Me läksime tuppa, kass sai veidi süüa, saabusid Boheemi poja külalised (või sugulased) Zürichist ning sel ajal kui me Twin Peaksi vaatasime (vanad osad), läks kass läbi akna uuesti välja. Ühel hetkel läksin kassi tuppa kutsuma. Ei midagi. Kordasime protsessi paar korda. Ei midagi. Hinge hakkas siginema mure, sest Franzul pole kombeks nii ära kaduda.

Ma üritasin uinuda, aga meie magamistoasein, mille taga on külalistetuba, on ilmselt tehtud papist, sest ma kuulsin väga selgelt külaliste jutuvada (seal oli kaks eelteismelist pundis). N. käis iga natukese aja tagant kassi kutsumas. Ei midagi.

Pool üks mina vihastasin ja lõin rusikaga vastu seina, sest ma tahtsin magada, aga kogu aeg oli tunne, nagu keegi laterdaks mu voodi ääres. Ei aidanud, seega kolisin külalistetuppa. N. käis jätkuvat kassi otsimas ja tukastas vahel esimese korruse diivanil.

Ülivarahommikul, kui ma jälle korraks virgusin, sest muret täis hing ei lase ju magada, kuulsin, kuidas N. autovõtmed võttis ja minema sõitis. Ta tegi küla peal tiiru ja sõitis ka maanteejupi läbi, et vaadata, kas midagi jääb silma. Õhtu ja öö oli tormine, seega ehk kaotas kass lihtsalt kodutee. Ei midagi.

Umbes kuue paiku kolisin esimese korruse diivanile, kus ma tukastasin, sel ajal kui N. iga natukese aja tagant õues käis. Meil tekkis kaks teooriat – kass on kuhugi luku taha jäänud või siis on juhtunud midagi väga halba. Mina ahastasin, sest no kuulge, ma alles aasta eest tõmbasin selle kassi surmasuust välja ning eelmine kass elas minuga ka vaid viis aastat. Nii ei saa!

Otsustasin, et kohe, kui naabrid ärkavad, palun Boheemi pojal maja läbi otsida ja kassi kutsuda. Mulle meenus, et ühel hetkel kassi kutsudes, olin näinud üht külalist majja minemas ja tema jalge juures sibas üks loom. Kuna külalistel on kaasas koer ja Boheemi eksnaise kass on koos pojaga siin, siis ma arvasin, et tegu oli ühega kahest. Aga äkki ei olnud.

Kell üheksa, kui N. otsustas uuele autotiirule minna ja ma kaasa minna tahtsin, hüüatas maja ees seisev N. ootamatult: “Franz!” Franz vaatas meile Boheemi majaosa esimese korruse aknast vastu. Ma vandusin kergendusest kui vana karastanud meremees. Et Boheem oma maja üldiselt ei lukusta (ta ise on haagissuvilaga kusagil ära) ning poeg on sama kombe pärinud, siis koputasin moepärast korra uksele ja tegin selle lahti. Kass jooksis mulle rõõmsalt vastu. Haarasin ta kaissu ja viisin koju.

Vana tõbras arvab nüüd muidugi, et ma peaks ta välja laskma, aga ei. Täna tuleb palav päev, meie läheme kohe matkama ja kass istub ilusasti oma vaibakesel ja võib välisilma läbi selle vaadata. Ptüi, kurat, nii võib rabanduse saada.

3 comments

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s