Café au chat

19/03/2017

Võtsime tänase kena päeva puhul ette retke meist mitte nii kaugel asuvasse Anneceysse. Ilm oli pilvine, kuid meeldivalt soe, seega kõpskingad jalga ja teele!

Annecy asub meist mööda kiirteed minnes umbes 30-40 minuti ja pisemaid teid kasutades umbes tunnikese kaugusel. Me otsustasime pisikesi teid kasutada, sest nii näeb hoopis rohkem ja ega meil kuhugi kiiret ju ka polnud. Imetlesime rohelisi nõlvu ja peaaegu et roheliseks minevaid puid ning saabusime siis Annecysse, et otsida mõnda aega tulutult parkimiskohta. Kui ilm on ilus, tulevad inimesed patseerima.

Annecys on üks ütlemata ilus järv ning kena vanalinn, mis meile kohati Veneetsiat meenutas, sest kanaleid ja sillakesi on siingi üksjagu. Tõsi, erinevalt Veneetsiast on siin inimesi natukene vähem ja suvel ei taba külastajaid nuiana räme solgihais.

Vesi on siin muidugi kristallselge, mis teeb sügavuse hindamise keeruliseks.

Ma pean ausalt tunnistama, et ma ei teinud mingit eeltööd ja seega me kõndisime mööda Annecyd sihitult ringi. Turismibüroo oli sellele kenal pühapäevasel päeval muidugi suletud, sest hoidku kõrgemad jõud selle eest, et prantslane puhkepäeval tööd tegema peaks! Nagu N. nentis, nad ei tee seda tööd eriti ka tööajal. Siin on muideks väga tavaline see, et asutused on 12-14 kinni. Ka poed. Muidugi mitte supermarketid, aga näiteks eile väisatud mööblipood oli ilusasti pikaks lõunapausiks kinni. Nojah, ega’s töö jänes ole, et eest ära jookseb. Esmalt tuleb üks kena eineke ja klaasike veini sisse kallata ning küll siis see töö ka kunagi tehtud saab.

Meiegi sõime kena lõuna ning magustoiduks võtsime ühe jäätisemüüja juurest kaks pallikest. Kaneelijäätis ja lavendlijäätis. Kaneel mulle maitseb. Kardemon maitseb veelgi rohkem, aga no kui kardemoni valikus ei ole… Lavendliga on mul kummalised suhted. Veel mõne aasta eest ei meeldinud mulle lavendli lõhn, aga siis hakkas äkitselt väga meeldima. Söögi sees pole ma seda varem tarbinud, aga oli teine täitsa mõnus. Muidugi tegin ma strateegilise vea ning sõin esmalt kaneelipalli ära (see oli tuutus ülemine), seega mu maitsemeel oli lavendli ajaks veidi uimaseks löödud.

Ma olen Prantsusmaal üht huvitavat asja tähele pannud. Siin on majadel väga pisikesed aknad. Kohati on see suisa koomiline kui terves suures seinas on kaks miniatuurset aknakest, mis tänapäeval heal juhul vetsuaknaks passiks. Samas on need aknad väga ilusad. Mina olengi see inimene, kes tänaval käies akendesse vahib. Meie köök on esimesel korrusel ja aknad avanevad tänavale, seega mul köögis viibides hea vaadata, paljud reaalselt akendesse vahivad. Vähesed.

Seisime ühel sillal ja märkasime kolmanda korruse aknal ilusat kassi, kes seinal istuvaid varblasi jälgis. Kassike oli nii äksi täis, et ma olin peaaegu valmis selleks, et see totu hüppabki varblastele kallale. See poleks kassikesele ehk suurt midagi teinud, sest esiteks on kassid suurepärased maandujad ning teiseks oli all varikatusega kohvik. Kohvikukülastajad oleks ehk vaid veidi üllatunud olnud kui nende lauale café au lait asemel äkitsi café au chat maandub.

Võtsime kodutee autorataste alla ning N. suutis mingis kohas valesti keerata ja nii sattusime me teisele teele kui see, mida kaudu Annecysse tuldud. Oligi põnevam. Eriti kui me seda silda nägime.

Sild on ehitatud üle sügava kuru, mille põhjas voolab väike jõeke. Kõrgusekartja minus oli veidi mures kui ma kaameraga järgneva pildi tegin, aga ta suutis end vaos hoida.

Nojah, pildilt ei paista see üldse nii järsk ja sügav, aga seda see on. Peaks tegelikult Google Earthist järele vaatama, millega täpsemalt tegu on, sest nimi mulle muidugi meelde ei jäänud.

Homme jälle kooli! Ma küll ei kujuta hästi ette, mis nipiga me selle kursuse tehtud saame kui enam kui kolmandik on möödas, aga me oleme raamatu 12st peatükist parasjagu neljanda juures. Murettekitav, aga sellest ehk mõni teine kord.

Written by Rohelohe Rubriigid: Uncategorized