Üks musi, kaks musi, kolm musi
Uude kohta kolimisega kaasneb alati hulk asju, mis tuleb endale selgeks teha – kus asub lähim toidupood, kust saab kruvisid ja pahtlit osta, kuhu bussiga pääseb ja kust selle piletit osta saab. See on sama nii siis kui sa kolid ühest linnast teise või vahetad suisa elukohariiki.
Uude riiki kolides lisanduvad siia muidugi muud põnevused nagu näiteks kuidas auto ümber registreerida, milliseid bürokraatiatoiminguid tegema peab, kus keelt õppida saab ning kuidas seal riigis üldiselt asjad toimivad. See viimane tuleb jupikaupa ning kõiki nüansse ei õpi ilmselt terve eluaja jooksulgi ära.
Näiteks põsemusid. Ma olin kunagi Belgias (ja isegi mitte Brüsselis!) ühel pikemal üritusel, kus seltskond rahvusvaheline oli. Viimasel päeval algasid hüvastijätud ning kuidagi tuli teemaks see põsemuside arv. Iga musitaja riik on ses osas erinev. Kes korra, kes kaks, kes kolm jne. Kui ma õigesti mäletan, vastas üks belglasest mees küsimusele: “Mitu põsemusi teil tehakse?” lausega: “No see oleneb sellest kui ilusa naisega tegu on.” Muidugi musitas ta tunnike-kaks hiljem kõiki seda teksti kuulnud naisolevusi mitmeid kordi :)
Ma prantslaste ja šveitslaste kohta veel ei tea. Mul külas käinud korteriomanik (naine, algupäraselt ameeriklane), musitas lahkudes kaks korda. Äkki siis kaks? Ilmselt tuleb siin lihtsalt kohalikest šnitti võtta ja vooluga kaasa minna, aga… Ma olen ju põhjamaalane. Mulle üldiselt ei meeldi inimesi isegi kallistada. Tähendab, see kõlas nüüd valesti. Ma kallistan hea meelega lähedasi sõpru (aga samas mitte kõiki – ma ei teagi, kust see piir jookseb), aga ma tunnen end erakordselt ebamugavalt kui kallistada tuleb n-ö kultuuri tõttu. Mul on näiteks kahes töökohas olnud nii, et sünnipäevadel tuldi kallistama ning kui neid inimesi on ikka 30 või enam, siis on see esiteks väsitav ja no kes meist ikka tahaks kõiki oma kolleege kallistada. Viimases töökohas õnnestus mul oma viimast sünnipäeva koos kahe teiste inimesega pidada ning et mul paluti n-ö kõne pidada, siis ma lõpetasin selle lausega, et kõik soojad embused palun nendele kahele, mulle piisab ka käesurumisest. Mõned inimesed tundsid end sellepeale miskipärast natuke solvatuna. No ma ei tea, miks on vaja kellegi, kellega sa tavaliselt tööpäeval isegi kokku ei puutu ja vaid tervitad, privaatsfääri tungida?
Muidugi on erandeid. Näiteks paar nädalat enne Oxfamist lahkumist jätsin hüvasti ühe kolleegiga, kes oli haiglasse operatsioonile suundumas (vähk…). Me teadsime, et me enne minu lahkumist ja ilmselt ka mitte kunagi enam ei kohtu ja ta, olles just oma haiglasse mineku hirmudest rääkinud, ulatas mulle hüvastijätuks käe. See oli see koht, kus mina rehmasin käega ja kallistasin teda. No kuidas sa jätad inimesega sellises olukorras käesurumisega hüvasti? Samas talle oli see ehk ebamugav. Ega ma ju ei tea.
Huvitav kuna see põsemuside kultuur Eestisse jõuab? Kallistamine tuli umbes siis kui ma varateismeline olin. Võib-olla seetõttu mul ongi raske poolvõõraid kallistada, sest ma pole sellega lapsest saati harjunud? Või on ehk pigem põhjuseks ikkagi see, et ma olen osake metsarahvast ning me kallistame pigem puid kui inimesi. Minge nüüd ja kallistage mõnda kaske või pärna või kas või kuusepuud. Puid on hea kallistada, nad ei saa minema joosta :)
Serverisirvija 
Ma südamest loodan, et põsemusikultuur ei jõua mitte kunagi Eestisse. Võiks lausa hääbuda teine. Ma paneks sellisele rahvusvahelisele üritusele endale sildi rinda, et ma olen eestlane, meil inimesi ei käpita või midagi sellist. “No bisous! Je suis estonienne.”? Ja ulataks mingi koomiksi, tead küll, kus on soomlasi hulluksajavad olukorrad, näiteks keegi veel lifits – õudne – või midagi muud taolist.
Töötan juba aastaid väga toredate inimeste kollektiivis, õnnetuseks kuulub toreduse juurde ka kohustuslik kallistamine õppeaasta esimesel koosolekul, aasta esimesel koosolekul ja sünnipäevaks. Viimasel ajal jään neile koosolekutele meelega hiljaks, sest enamik kolleege tulebki varem eesmärgiga kõik süstemaatiliselt läbi kallistada. Pärast koosolekut nad õnneks enam nii aktiivsed ei ole. :)
Kallistamiseks on siiski lähedased pereliikmed ja kassid!
See sildikene oleks tegelikult väga hea mõte… Ma peaks endale ehk ühe sellise tekitama, et seda varsti vallanduvat (noh, kohe kui kohalikke tuttavaid tekib) musidelaviini kuidagi taltsutada.