Aeg on lahkuda

Ei, ma ei ole kuhugi maapakku putkenud, mul on lihtsalt olnud kiire ning õhin ja tuhin on läinud mujale kui siia. Ma viin homme meie modemi ja digiboksi ära, seega see siin on ilmselt minu viimane Braunschweigis kirjutatud postitus ning ilmselt oleks asjakohane need viimased veidi enam kui poolteist aastat kuidagi kokku võtta. Sidusat teksti ärge lootkegi, pigem noppeid ja sisekaemust.

Mind üllatab kui palju on siin tegelikult inimesi, kes on tahtnud minuga veel korra kohtuda, et veel korra lobiseda. Ma vist ei adunudki enne, et mul on Braunschweigis üpriski tihe sotsiaalelu ning ei saa salata, et nii mõnegi inimesega hüvasti jättes on mind välguna tabanud arusaam, et ma ei näe seda inimest enam kunagi. Mul on siin piisavalt küllaltki vanu tuttavaid, kes esiteks enam ei reisi ja kes teiseks võivad mõne aasta pärast juba mulla all olla. Üks mu sakslannadest saab järgmisel aastal 80…

Mu saksa keele õpetaja, kellega ma homme viimast korda trehvan (ilmselt ka tõesti viimast) nentis, kui ma talle mainisin, et Prantsusmaa elevust varjutab mõningane Saksamaa kurbus, et järelikult olen ma oma aja siin õigesti veetnud, sest kas poleks mitte kurvem kui ma lahkuks siit õlakehituse ja soojade mälestusteta.

Vahemärkusena. Mu eelpool mainitud pea 80-aastane sakslanna mainis eile, et teda hämmastas minu valmidus ja soov vanemate inimestega suhelda. Ma ei saanud mitte teisiti kui pidin mainima, et vanus on nagu juuksevärv. Need on inimestel erinevad, aga see ei takista mul nendega suhtlemast kui nad toredad on.

Kas Saksamaal veedetud aeg oli hea? Ma arvan küll. Kui kõik juhtunu ja kogetu kaalukausile panna, siis jääb see kindlasti hea poole kaldu. Oli muidugi raskeid hetki ja meeleheidet (eriti too töötukassa aeg), mis aga lahenesid ootamatult positiivselt (oma firma) ning mul  on tunne, et see on olnud selline paika loksumise aeg. Tunnen end paika loksutatuna ning täiskasvanuna. 33. eluaastaks peaks see tunne ehk lõpuks saabuma ka. Selline sisemine zen ja rahulolu.

Ma arvan, et ma võtan siit riigist kaasa, lisaks päris kobedale saksa keelele, ka näiteks advendikohvi traditsiooni ehk kombe kutsuda advendiajal sõpru-tuttavaid enda juurde koju kuumale joogile ja koogile. Muidugi pole see puhtalt saksamaine komme, aga mina puutusin sellega sellises formaadis kokku just siin, seega las ta olla. Olete advendiajal koogile oodatud :) Ehk teen ise Vanillekipferleid.

Lisaks näen ma nüüd jalgrattas enamat kui pelgalt spordivahendit, sest see on olnud minu peamine transpordivahend. Vahet pole, mis ilm; vahet pole, mis seljas. Usutavasti olen ma endast ka kohalikku mütoloogiasse märgi maha jätnud, sest neid üllatunud pilke, kui ma oma punase mantli, põlvini nöörsaabaste ja maastikurattaga inimestest mööda vuhisen, on olnud palju. Seda, et ma Braunschweigi värviliseim isik olen, kahtlustan ma juba ammu.

Ega siin polegi enam midagi muud öelda kui:

“Braunschweig und Deutschland, es war nett euch kennenzulernen, aber leider muss ich mich jetzt verabschieden. Werden wir uns wieder treffen? Mal sehen…”

3 comments

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s