58-18-12-9-1

Ei, reisikirja viimased riismed jäävad siiski uude aastasse, sest esiteks ei pigistaks ma vist neid viimaseid päevi ühte postitusse nii kui nii kokku ja teiseks ma lihtsalt ei jõua praegu. Vaatame parem 2016. aasta raamatuid.

Sel aastal langes mu lugemishimu ohvriks kõigest 58 raamatut ning mitmedki neist lasteraamatud (ja eesti keeles), aga ma lohutan end sellega, et vähemalt lugesin ma sel aastal hoogsalt kolmes keeles ning seega on selline lugemuse langemine andestatav. Mis sest, et paljud saksakeelsed raamatud sellised õhemapoolsed olid.

18 raamatut saksa keeles, 12 inglise keeles, üheksa puhul võiks öelda, et lugesin neid uuesti (sh mõned saksa keeles loetud) ning üks raamat jäi pooleli. Pooleli jäänud raamatuks oli Robert M. Pirsig “Zen and the Art of Motorcycle Maintenance: An Inquiry into Values”. Laenasin selle ühelt Braunschweigi ameeriklaselt ning võtsin selle (oh irooniat) USAsse kaasa, et see lõpuks läbi lugeda. Ei edenenud teine aga kuidagi ning panin ta kõrvale. Võib-olla leiab see raamat mind kunagi uuesti üles ja saab siis läbi loetud.

Yōko Ogawa “Majapidaja ja professor” räägib naisest, kes saabub ühe erakuna elava professori juurde majapidajaks. Professoril on kummaline amneesia vorm, mistõttu ei mäleta ta hommikul midagi, mis eelmisel päeval toimus. Kuidagi areneb aga nende vahel sõprus ning lisaks sõbruneb mehega ka naise kooliealine poeg. Natuke nukravõitu raamat, aga imeline.

Haruki Murakami “Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad” on natuke teistsugune Murakami kui need tema viimased kuulsamad raamatud ning meenutab mulle pigem “Norra metsa”. Mida teie teeks kui teie parimad sõbrad äkitsi teiega kogu suhtluse katkestaks? Vaade jaapanlase tagasihoidlikku hinge ning inimsuhete keerdkäikudesse.

Fjodor Dostojevski “Vennad Karamazovid” on ilmselt Dostojevski parim teos (arvavad muide kriitikud) ning ehkki ma olen temalt lugenud vaid “Kuritööd ja karistust”, pean ma selle põhjal vist küll nõustuma. Ma hakkasin “Kuritööd ja karistust” muide hiljuti uuesti lugema ning mind üllatas kui vähe see raamat mind nüüd puudutab. Kunagi teismelisena meeldis see raamat mulle hoopis enam. Järgmisel aastal tuleks “Idioot” ka läbi lugeda.

Michel Houellebecqi “Saare võimalikkus” ja “Platvorm” on väga erinevad raamatud. “Platvorm” ei meeldiks ilmselt paljudele ning minagi pööritasin pea kuni lõpuni silmi ja mõtlesin, et küll see keskealine joodikust prantslane ikka jõuab oma märgi unenägusid siia kirja panna. Viimased peatükid raputasid aga jälle täiesti läbi. Pagana prantslane! Pagana ropp prantslane! Kuidas tema oskab?

Vladimír Neffi “Borgiate sõrmus” on jätk Neffi raamatule “Kuningannadel ei ole jalgu”, mis minu omandusse täiesti juhuslikult sattus. Nimelt jättis mu Eesti korteri eelmine omanik suurema osa oma raamatutest mulle ning see oli üks neist. See on naljakas raamat (mõlemad on), mis jutustab ühe tšehhi üliku seiklustest Euroopas.

Umberto Eco “Roosi nimi” on mul kunagi varem loetud ning võtsin selle vanahärra mälestamiseks uuesti ette. Jätkuvalt täiesti lummav raamat.

Jane Gardami “Old Filth” on tegelikult triloogia esimene osa, mis on kirjutatud nii ilusas ja rikkas inglise keeles, et kohati kaob tähelepanu teksti sisult ära, sest kirjastiil haarab hoopis teistmoodi endasse. Lugesin seda muideks oma rahvusvaheliste koduperenaiste inglisekeelse raamatuklubi raames. Old Filth on vana jurist, kes Hong Kongis karjääri teinud ning esimene raamat räägibki tema elust, armastusest ja rivaalist läbi tema silmade. Raamatu teine osa on abikaasa nägemus ja kolmas vist tolle rivaali oma. Huvitav vaade inimsuhetesse ja Briti impeeriumi ajalukku.

Joseph Helleri “Catch-22” on raamat, mille N. mulle üheksa aasta eest sünnipäevaks kinkis, aga see pole praegu tegelikult oluline :) Teine  maailmasõda ja sõja(väe) absurdsus. Selle raamatu uuesti lugemine paitas mu hinge sel ajal kui ma Saksamaa bürokraatia peale kuri olin.

Karin Feuerstein-Praßeri “Die Frauen der Dichter” portreteerib 12 naist, kes (Saksa) luuletajatega abielus või lähisuhetes olnud, näidates vahel, et imeilusa poeesia taga võib olla täielik mölakas (Rilke näiteks) või kuidas naised tegelikult maailma (ja kirjandust) muutsid. Laenas seda raamatut mulle muideks Majahaldjas.

Meike Winnemuthi “Das große Los” oli raamat, mida mu saksa keele õpetaja mulle soovitas. Winnemuth on ajakirjanik, kes saates “Kes tahab saada miljonäriks” pool miljonit võitis ja siis oma lubaduse täide viis ning aasta otsa ringi reisis. 12 kuud ja 12 linna, kuu aega kohapeal ning mitte kunagi hotellis vaid külaliskorteris. 12 korda täie hingega ja pea ees uude keskkonda sisse hüpata ja kõike kogeda. Minu jaoks oli huvitav lugeda, kuidas tema elevus peale kuute kuud vaikseks mõtiskluseks ja melanhooliaks muutus ning kui keeruline tal Saksamaaga uuesti kohaneda oli. Seda räägivad muide kõik välismaal resideerunud, et raske pole mitte ära minna vaid tagasi tulla. Winnemuthil on aga suurepärane huumorimeel ning mul on tunne, et me saaks hästi läbi kui me mingil viisil tuttavaks saaks.

Klaus Modicki “Konzert ohne Dichter” oli minu rahvusvaheliste koduperenaiste saksakeelse raamatuklubi repertuaaris ning ehkki mul oli seda raamatut kohati väga raske lugeda, meeldis see mulle väga. Lisaks oli see tegelikult kõige esimene saksa autori ilukirjanduslik teos, mille ma saksa keeles läbi lugesin. “Die kleine Hexe” ehk “Väike nõid” on siiski lasteraamat ning “Mein Leben als Tod” oli pigem selline kehvakene huumoriraamat.

Walter Schmögneri “Das Drachenbuch” ei ole paks raamat. On teine rohkem vihikulaadne ning seal on rohkem pilti kui juttu, aga see raamat on ülinunnu ning selle lehitsemine pani mind korduvalt muigama. Hea raamatu tunnusmärk on lõppeks mitte see, mitu lehte temas on või kui palju keerulisi sõnu ta sisaldab vaid kas see kõnetab sind või ei. Ühe üksiku lohe elu kõnetab mind kohe kindlasti.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s