Varbad vaikselt ookeani

Reisikiri jätkub.

Raadioreklaamid on siin ka veidrad: “Arvad, et oled paks? Ehk kannatad hoopis puhituste käes?”

Pesime hommikul ära autoreisi ajal kogunenud musta pesu ning läksime seejärel metroosse, et sõita Kalifornia teaduskeskusesse, kus muuhulgas väljas ka kosmosesüstik Endeavour, mis mitu-mitu korda kosmoses käis. Teaduskeskuse püsiekspositsioon on külastajale täitsa tasuta ning sobib ennekõike ehk lastega peredele, sest kui kosmose osa kõrvale jätta, siis muu meid väga ei paelunud.

Enne süstiku juurde pääsemist, saab vaadata videot sellest, kuidas süstik siia kohale toimetati. Esmalt teise lennuki seljas lennujaama ja siis tasapisi lennujaamast teaduskeskusesse. Seda oleks olnud äge oma silmaga näha, kuidas süstik mööda teed vurab.

sm04

Teaduskeskuse ümber on lisaks mitmeid USA sõjalennukeid vaatamiseks välja pandud, millest üks kohe eriti põnev välja nägi.

sm06

sm07

Teaduskeskus polnud aga meie ainuke sihtpunkt ning nii istusime me tagasi rongi ning sõitsime Santa Monicasse. Esimese asjana läksime me Santa Monicas poodi ja ostsime mulle kampsuni, sest temperatuur oli meie äraolekul kukkunud ning ookeani ääres oli märkimisväärselt külm. Saime oma esimese ebaviisaka teeninguse osaliseks. Noh, vähemalt saime kampsuni ka.

sm08

Sõime lõunat ning uudistasime omapärast parki, mis muidugi üpriski tihedalt kodutuid täis oli. LAs ja selle lähilinnades ei saa kodutute teemast üle ega ümber. Kurb on ja ausalt öeldes natuke kõhe ka.

Huh, suured linnad ikka ei istu mulle. Pikad vahemaad, ohtlikuvõitu veidrikud, räpasus, närvilisus. Ei, head on ka: valikuvõimalused, anonüümsus. Samas puudub kogukonnatunne.

Ma sooviks teie tähelepanu pöörata ülemise kolmiku parempoolsele nurgale, kus kajakad linnavalitsuse ees oleva purskkaevu kajakaliku ülbusega üle võtnud olid.

Kõndisime muuli peal, hingasime sisse Vaikse ookeani soolast lõhna ning kuulasime üht väga head tänavamuusikut. Muuli all kõndisime me ka ning loomulikult pidin ma oma varbad ookeani pistma. Ei saa ju nii ookeani ääres käia, et varbaid sisse ei kasta.

sm14

Muulilt võtsime suuna Venice Beachi nime kandvale piirkonnale, mis on tuntud kui tänavamuusikute, kunstnike ja kõikvõimalike veidrike piirkond.

Terve tänav oli täis veidraid poode ning asutusi, alates lugematutest tätoveeringusalongidest ja lõpetades meditsiinilise kanepi vajadushinnangut tegevate “arstidega”. Muide, kalifornialased lohutavad end Trumpi võidu puhul sellega, et sama hääletuse käigus otsustas Kalifornia kanepi legaliseerida. Et kui ümbritsev maailm liiga hulluks läheb, saavad kohalikud end uimastavasse vinesse mässida. Pole isegi enam vaja kahtlase arsti juurde minna. Tõsi, osariik peab nüüd vastavaid samme astuma ja müügiinfrastruktuuri paika panema, sest nüüdsest on müük väga reguleeritud. Mitte et see Venice Beachi inimesi häirinud oleks, meile pakuti seda kraami suht avalikult müügiks, aga me ei võtnud vedu.

Ühed tänavaartistid pidasid maha kihutuskõne, et inimesed ikka annetaks ning muuhulgas kostus seal selline mõte: “Teie annetus hoiab meid kahest kohast eemal – vaestemajast ja teie kodudest. Tänane annetus päästab homme teie teleka.”

sm23

Päike hakkas loojuma ning meie jalutasime muuli juurde tagasi, et sealt tagasi koju minna. Järgmisel päeval oli tänupüha ning selle puhul oli meil plaan sõpradega koos üks pikem retk teha. Pikem siis nende jaoks, sest ega seal jänkide juures ju puhkust anta, seega iga pikem nädalavahetus on kulla hinnaga.

sm22

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s