Kurat ja põrgu ja elektronjääde
Jätkates kummaliste maitsetega. Ma joon hetkel Eesti käsitööõllekest nimega Spruce Willis, mis on tume IPA, millele lisatud kuuske. Ilmselt selle okastest keedetud essentsi. Kummaline. Peaks köögist need hapukapsa krõpsud tooma, sobiks hästi kokku.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Võtsin sel korral oma läpaka kaasa ning ka ühe netipulga, mille me saksamaiselt teenusepakkujalt kunagi saime. Mõtlesin, et ostan SIM-kaardi sisse ja elu lill. Oligi lill, kuniks ma eile õhtul netipulga arvutisse torkasin ja avastasin, et see on lukustatud. Töötab ainult tolle saksamaise teenusepakkuja kaartidega. Kurat ja põrgu ja elektronjääde!
Kõmpisin täna eestimaise teenusepakkuja juurde ja küsisin, mis nood pulgad ka maksavad. 59 eurot. Iik! Taskuruuter olevat 79. Iiik! AGA! Hea inimene märkas küsida, miks ja kauaks mul seda ruuterit vaja ning ütles siis, et nad rendivad noid taskuruutereid välja ka. 3.99 kuu. Võtsin karbikese endaga kaasa, käisin ära hambaarsti juures (jätkuvalt meeldiv nulliring, pluss jõudsin ootesaalis uuesti läbi lugeda raamatu “Sööbik ja pisik”), tulin koju, laadisin seadme ära ja no kurja, ei tööta. Haagin akut lahti, teen resette, ei midagi. Kõmbin lähedal asuvasse kontorisse, jõuan tee peal oma viha välja puhiseda ning satun meeldiva teenindaja juurde. Ta võtab karbi lahti, võtab aku välja, kaardi välja, paneb kõik tagasi, vajutab nuppu ja otse loomulikult kõik töötab. Murphy, mu vana sõber…
Serverisirvija 