Peekon siin ja peekon seal

Jätkasin eile oma väga pikaldast kontori koristamist/sorteerimist ja võtsin ette kasti, kuhu ma olin kogunud mõned kokandusajakirjad, poodidest võetud retseptilehed, välja lõigatud söögiideed ja muu taolise. Olin ülikriitiline ja kasutasin hoogsalt kääre, seega umbes kaks kolmandikku sellest massist läks paberikorvi. Ülejäänu osas andsin endale lubaduse, et Eestist naastes võtan selle paki ette ja hakkan järjest katsetama. Näiteks 2-3 uut asja nädalas ning kui sealt midagi väga head ette jääb, tuleks see kuhugi talletada.

Talletamisega on muidugi see probleem, et ma ei tea kuhu. Ärge öelge, et blogisse, sest ehkki ma jagan siin häid sööke hea meelega, ei tuleks mulle endale kunagi meelde neid siit otsida. Mul on mingit süsteemi vaja ja lisaks süsteemile on siin muidugi veel see häda, et ma teen süüa “tunde järgi”. Ma ei mõõda enamasti koostisosi ja asendan ühe asja sageli teisega ning vahel on asendused suisa suurepärased. Jääb aga siis kellelgi meelde või tuleb pähe retsepti märge teha, et “peterselli polnud, panin hoopis kaneeli ja oli hoopis mõnusam”. Noid nüansse peaks talletama.

Peaks ehk retseptikartoteegi tegema? Muu hulgas märkima üles, mis lehekülgedel asuvad kokaraamatute head ja järele proovitud retseptid, et ma teaks, kust neid otsida. Raamatute vahele võib muidugi lipikuid ka panna. Õõh, väike korraarmastaja ja süsteemiloooja minus tahab saada maailma parimat retseptivaramut, aga too laiskvorstist eksperimenteerija arvab, et kuradile. On saadud siiani süüa tehtud, saab ka edaspidi.

Aga tulles tagasi nende ära visatud retseptide juurde, siis ühes Austria toidupoeajakirjas oli retsept Kartoffel-Cremesuppe mit Speck-Nusspesto ehk kartulikreemsupp peekoni-pähklipestoga, mille peale mulle meenus too kord Lienzis kui ma mõtlesin, et sööks midagi kergemat ja tellisin prae lisandiks türgi oad. Saabuski kausitäis, millele oli ohtralt praetud peekonikuubikuid peale raputatud. Ei saa austerlased köögivilju ilma Speckita süüa.

2 comments

  1. Nell

    Mina olen retseptide säilitamise osas “vanakooli naine”, nagu mu ema. On võetud üks kaustik, kuhu kirjutan või kleebin retseptid, mida soovin kindlasti hoida. Nii ise järele proovitud head road kui ka parimad palad ema retseptivihikust. Ja kui on kasutusel mingid muudatused või variatsioonid siis saab ju needki samale lehele lisada (nt soola panin vähem, kirsside asemel murelid…)

    • Rohelohe

      Nojaa, aga siis lööb välja minu korrastusmaniakk, kes tahaks, et liha oleks ühes kohas ja magus teises ja… Ei, selline vanakooli raamatukogukataloog oleks ilmselt parim (ehkki veidi tobe) variant. Kaustik võtaks muidugi hoopis vähem ruumi…

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s