Eeslikõrvuline Bowie

Eile ühe töökaaslasega raamatuid sortides ja lobisedes jõudsime me järeldusele, et meid mõlemat ärritavad samad asjad.

Esiteks raamatupoed, mis kleebivad raamatutele kleepse sellise liimiga, mis ei tule kuidagi ära ning kui sa oled siis rumalast peast seda kleepsu eemaldama hakanud, veedad sa kümme minutit, et seda kleepsu- ja liimijäänust raamatult edutult puhastada. Mind need kleepsud kohutavalt häirivad ja ma üritan neid alati eemaldada, aga vahel tuleks nad tõesti rahule jätta. Tekitavad ainult lisatööd.

Teiseks inimesed, kes selle asemel, et järjehoidjat kasutada, raamatunurki murravad. Ma ei ole Eestis kunagi näinud, et keegi seda teeks, aga nüüd tuleb selliseid raamatuid küllaltki sagedasti ette. Kummaline ja ebameeldiv komme. Kes siis raamatuid rikub! Ütleb inimene, kes tööl vahel kastide kaupa raamatuid vanapaberikonteinerisse kallab…

Muide, ma tegelikult eile eksisin, kui ma ütlesin, et ma olen Oxfamist vaid kolm raamatut koju toonud. Ostnud olen ma tõesti kolm raamatut, aga lisaks sellele olen ma vanapaberikonteinerisse suunduvast kastist vahel asju välja õngitsenud. Näiteks kaks pisikest retseptivihikut, kaks Roal Dahli täiskasvanutele suunatud raamatut, mõned asisemad lasteraamatud, ühe krimka, ühe ilukirjandusteose ja ühe küllaltki vana kosmosest rääkiva teose.

Viimase võttis N. endaga Bulgaariasse kaasa, et see mägimajja viia ja teiste astronoomiaraamatute juurde panna, sest ehkki keegi seda ilmselt lugeda ei kavatse, nägeb see äge välja ja seal on kenad joonised. Lisaks oli raamatu tagumise kaane siseküljel ümbrik, milles oli kümmekond ilusat tähekaarti. Mul on plaan need kas ära raamida ja üles riputada või neist midagi meisterdada.

Miks see raamat vanapaberikastis oli? “Liiga vana, keegi ei ostaks seda”. Ma mõneti mõistan seda lähenemist, sest ennekõike tullakse sealt poest heas korras romaane ja krimkasid ostma ning ega meil laoruumi lõputult pole, aga kuradi kahju on selliseid raamatuid prügikastis näha.

Eile õngitsesin samast kastist neli köidet Schillerit välja, mida antikvariaadiriiuliga tegelev kolleeg väärtusetuks pidas. Ilusad veidi kulunud köited, vanamoodne saksa täestik, koltunud habras paber. Tõsi, neid ma ilu pärast hoida ei kavatse. Mu kuri plaan on lehed ettevaatlikult välja lõigata ja näiteks origami tegemiseks kasutada ning kaante vahele hoopis midagi muud köita. Mitte et ma oskaks raamatuid köita või märkmikke valmistada, aga seadkem endale kõrgeid sihte ja loobugem õppefaasist. Asugem kohe enda jaoks liiga keeruliste projektide kallale!

Ma kaldusin jälle teemast kõrvale.

Minu vastutusalas on lisaks pehmekaanelistele romaanidele ka keeleõpe ja muusika. Viimase puhul siis mitte CD-d vaid raamatud ja noodid. Sel nädalal oli keegi annetanud ühe hiiglasliku fotoraamatu David Bowiest. Saksa keeles. Vaatasin seda ja mõtlesin, et no küllap ta mingi 35 maksab, aga kuna ma peaks nii ehk naa mõne raamatu hinda netist vaatama, siis ma haaran selle ka kaasa. Lõin raamatu ISBN-koodi Abebooks.com lehele sisse ja kääksatasin. Tegin igaks juhuks Amazonis ka otsingu. Tulemust nähes hakkasin ma närviliselt naeru kõkutama.

Lähedal olev kolleeg vaatas mind küsiva pilguga. Ma tõstsin raamatu üles ja küsisin, mis ta selle hinnaks pakuks. Ta arvas, et kui ma nii küsin, siis küllap on see kallis raamat ja seega kasutatuna ehk 55 eurot? Oi kui vale vastus. Amazon: 289 eurot. Abebooks: 300 eurot.

Andsin hinnalise raamatu lukustatud vitriini haldava kolleegi hoolde ning tunnike hiljem tuli ta minu juurde paari lastele mõeldud noodiraamatuga, mis ma talle varem andnud olin. Too kolleeg on nimelt vanade raamatute kohta info otsimises osav. Ma andsin nood raamatud talle, et ta mul nende hinda leida aitaks, sest neis puudus igasugune info kirjastaja kohta ning nad kasutasid eriti kummalist kirja. Saksa keeles oli lisaks meilgi kasutusel olnud trükitähestikule ka küllaltki keeruline käsitsi kirjutatav kirjaviis Sütterlin, mida vist isegi 60-aastased lugeda ei oska ning see raamat oli oma fondina just seda kasutanud. Kolleeg tuhnis veidi internetis ja avastas, et need kolm raamatukest (kõvad kaaned, igas ehk 20 lehte) maksavad kokku 180 eurot.

Kõkutasime koos veidi naerda. Huvitav, kas need inimesed, kes selliseid raamatuid annetavad, ise ka teavad, mis need väärt on? Või sureb mõni vanamammi ära ja pärijad isegi ei vaata, mis nad ära annavad? Muidugi, Bowie raamatu puhul poleks ma ise ka selle väärtust aimata osanud. Hakka või kõiki raamatuid Abebooksist läbi laskma…

7 comments

    • Rohelohe

      Ma kuulsin sellest oma 78-aastase sõbranje käest, kellega ma vahel lobisemas käin. Vanainimestega on kasulik lobiseda (lisaks on ta kohutavalt põnev inimene)

      • dresdenhousewife

        Jaaa! Neil on selliseid lugusid rääkida, et oi-oi-oi. A mõtle, kui me, infoajastu lapsed ja suure lugemuse ja ränamisega kodanikud, 78-aastaseks saame…. hahahaa, kes meie suumulgud kinni paneb!

  1. dresdenhousewife

    Ahjaa, mis ma veel öelda tahtsin – Mina olen raamatunurga murdja (guilty as charged). Aga mitte järje hoidmise nimel, vaid tavaliselt murran ära nurga sealt, kus oli mingi tore mõte või kaunis stiilikeerd, mis liigutas või naerutas või muidu nii meeldis, et tahaks uuesti ja uuesti lugeda. Tihti loengi raamatu läbi ja siis murtud nurgad kohe uuesti üle. Vahel kirjutan neid hiljem ka välja. Jooksvalt, lugemise ajal välja kirjutamine segab ja on tüütu.
    Ja need raamatud, mis on paljude murtud nurkadega on just mu lemmikud – minu omad armsad kapsad, mis on hinge läinud ja mida juba kaugelt näen, et tahan (vähemalt siit-sealt) uuesti lugeda.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s