Näri muru!

Käisin Franzuga pärastlõunal jalutamas. Meil hakkab juba vaikselt rutiin välja kujunema. Esmalt vigiseb Franz lakkamatult ja tahab õue, siis närib juhtmeid ja mina lõpuks murdun, sest kassist on kahju.

Tuleb nentida, et kasse on võimalik treenida küll. Teatavate mööndustega. Franz käib küllaltki korralikult kõrval, teda on (enamasti) võimalik juhtida ja üldiselt käitub ta eeskujulikult. Vahel muidugi mitte. Vahel heidab ta end tänavale pikali maha ja keeldub liikumast sinna, kuhu vaja. Nagu mõni kolmeaastane.

Uksest välja saades võtab Franz suuna aiaväravale, sest esimese asjana tuleb oma salat ära süüa. Lugesite õigesti. Franz käib aias muru söömas. Vahel järgneb sellele oksendamine, vahel mitte. Muru söödud, tuleb minna maailma avastama. Vahel käime kirku ümbruses ja vahel naabermaja tagahoovis.

Täna oli tagahoovi kord. Tuiasime seal ringi ning mingil hetkel jäi Franz ühe nurgataguse muruplatsi peal midagi nuuskima. Äkitselt avanes teise korruse aken ja mina, viisaka inimesena, tervitasin aknale ilmunud naist. Tema tervitas vastu, uuris mind veidi kahtlustava pilguga ja märkas siis kassi. Muigas.

Muide, kohaliku lehe hapukurgihooaja hetke põhiteemaks on üks tõeline liiga arenenud heaoluühiskonna probleem. Sage vihm ja soe ilm on pannud tänavakivide vahel umbrohu kasvama. Kes seda eemaldama peaks ja miks linn rohkem ei panusta?!

Kui umbrohi te elu suurim probleem on, siis on teil üpriski hea elu. Kui te just aednik ei ole, siis on see ilmselt üks teie elu keskseid muresid.

2 comments

  1. reet

    Hmm, inimesed peaksid lihtsalt oma kassidega rohkem jalutamas käima, kassid sööksid umbrohu tänavakivide vahelt ära ja probleem oleks lahendatud?

    Kas Franz on õues rihma otsas? Igatahes usun ma, et liikumisest keelduvat kassi on siiski kergem teisaldada kui liikumisest keelduvat kolmeaastast, kass peaks nagu kergem olema ja kisab ka vaiksema häälega.

    • Rohelohe

      See on sul üks suurepärane mõte! Ma annan kohe linnavalitsusele teada :)
      Franz on rihma otsas, sest muidu ta minu juuresolekust ei hooliks ja paneks esimese huvitava põõsa juures punnu. Ma vist isegi usaldaks teda üksi minema, aga nüüd kus ta neeruhaige on, ei taha ma, et ta imelikke asju sööks. Iga väike häda võib liiga halvasti lõppeda.
      Kolmeaastasega võrreldes on teda lihtsam käsitleda küll, aga käitumismall on tal vahel inimlapsele kahtlaselt sarnane.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s