Kõrgel kaldal kooki söömas

Mul on juba nii palju lugusid kuhjunud, mida ma tahaks siia kirja panna (Braunschweigist, N.-i Athose käigust, potipõllumajandusest, vabatahtlikust tööst…), aga kuidagi jookseb järjest uusi asju peale ning vanad mõtted jäävad soiku. Katsun enne uue nädala algust, mis toob muu hulgas mulle külla Lugupeetud Õe koos Lugupeetud Õemehe ja Põnniga, viimase nädala põnevused kirja panna. Täpsemalt käisin ma kolmapäeval Hannoveris.

Rahvusvahelised koduperenaised orgunnisid päevareisi Hannoveri ning reisi keskseks ideeks oli kulinaaria. Ma olin skeptiline, aga et asi sisaldas ka veidike linnaekskursiooni ning mul oli plaan Hannoveri nii kui nii minna, siis ma panin end sinna kirja.

Hannoveri nimi tuleb tema asukohast. Am hohen Ufer ehk kõrgel kaldal. Sellega aja- ja kultuuriloo osa lõppeb, sest Wikipediat suudate te ise ka lugeda :)

Meie aga sõitsime rongiga Hannoveri ning kohtusime oma meeldiva giidiga hobusesaba all. Tegu on populaarse kohtumiskohaga ning asub ta tõe poolest ühe hobuse saba all. Hobune on, tõsi küll, pronksist ja asub koos oma ratsanikuga kõrgel poodiumil.

hanno-01

Raudteejaama ees on pikk maa-alune tänav. Või noh, ta on pealt lahti, seega põhimõtteliselt on see ikkagi kraav-tänav. Mõne aasta eest veel olevat see koht erakordselt rõve välja näinud ning ükski oma tervisest hooliv inimene sinna oma jalga ei tõstnud. Nüüd on aga ala renoveeritud ning täis poekesi ja söögikohti. Meie esimene peatus oligi ühes sealses kohvibaaris/röstikojas, kus selgus, et umbes pooled meist ei joo kohvi. Peale selgitust, et teed ei ole ja tegelikult tulime me head kohvi maitsma, allusid enamus meist survele ja jõid kohvi. Mina jõin ka. Oli miski Tansaania kohv, mida aeglaselt röstitud ning maitses paremini kui tavaline kohv, aga et ma tavaliselt kohvi ei joo, ei oska ma seda rüübet ilmselt piisavalt hästi kirjeldada ega hinnata.

hanno02

Kohvikoor oli aga mõneti ebaõnnestunud disainiga kopsikutes. Rebige jah mõmmil pea otsast! Või on see stressi maandamiseks? Muide, too kohvikoht müüb ka toda maailma kõige kallimat kohvi, mida ühe loomakese seedeelunditest läbi käinud ubadest valmistatakse. Huvitav kes küll tuli esimesena selle peale, et korjaks äkki ühe looma väljaheitest kohvioad kokku, röstiks ära ja teeks kohvi. Keegi kaotas kihlveo?

hanno03

Peatus number kaks oli ooperimaja kõrval asuv ajalooline kohvik, mis nüüd Mövenpicki brändi alla kuulub. Sõime seal väikese supi, mis maitses väga hea ja ma pidin selle peale muidugi kohalikult küsima, et mis see siis täpsemalt on. Karrisupp kanaga. Nojah, berliinlastel on karrivorst ja hannoverlastel karrisupp.

Karrivorstist ma muide ei pääsenud, sest peatus number kolm viis meid õllepruulikoda-baar-restorani, kus meile just seda serveeriti. Minu kõrval istuv Argentiinast pärit ungarlanna, kes juba aastaid Saksamaal elab, sõi seda esimest korda. Ei saa öelda, et ta oleks vaimustuses olnud. Praevorst vürtsikas ketšupis.

hanno04

Hannoveri n-ö uus raekoda näeb väga imposantne välja ning väidetavalt saab selle torni ka külastada. Kunagi tuleb ilmselt minna. Raekojast üle tee asub aga eriti kole ehitis, mis kunagi oli hotell, praegu on pagulaskeskus ja tulevikus renoveeritakse luksushotelliks. Sakslastel on selliste koledate ning keskkonda mitte sobivate majade jaoks isegi omaette sõna olemas: Bausünde.

hanno05

Kõndisime läbi turuhoone, mis müüb ennekõike delikatesse või kiireid lõunasööke ning sõime seal mõned kommid. Kõik rääkisid sparglist…

hanno06

Meie eelviimaseks elamuseks oli Lüttje Lage ehk hannoverlaste eriti komplitseeritud viis napsutada. Esiteks paned sa endale paberpõlle ette, et sa end täis ei lödistaks. Seejärel loed juhendit:

hanno07

Võtad siis selle pisikese õlleklaasi kätte, suskad napsuklaasi ka kuidagi sinna ning kallad seejärel selle napsu endale suuresti sülle. Vähemalt mul läks nii. Miks peab joomise nii keeruliseks tegema? Kulla Hannoveri inimesed, maailmas on palju lihtsamaid viise kuidas end kännuämblikuks juua. Pole vaja siin selliselt nikerdada.

hanno08

Ühe kohviku välisseinal (kohe välikohviku kohal) oli palve, et armastajad võiks võimaluse korral just seal musitada.

hanno09

Meie viimane peatuspaik oli imeilus ja otse kui IKEA kataloogist ning romantiku unenäost välja astunud kohvik nimega Süßer Glücksmoment ehk magus õnnehetk. Meile pakuti pulga otsa torgatud kooki (tokikook?), mis oli täiesti imeline ning minu suureks rõõmuks oli meil üks inimene tulemata jäänud, seega ma sain neid kooke kaks tükki ära süüa. Kõik ülejäänud hoidsid väga saledat joont või ei olnud lihtsalt nii nahaalsed kui mina.

hanno10

Väike jalutuskäik kõrgel kaldal ning tagasi rongile. Jätkuvalt pole Hannover minu jaoks ülipõnev või -ilus, aga kohvikusse tuleks ma siia küll. No ja seal raekoja tornis tuleks ka ära käia ehk.

2 comments

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s