83-42-7-1

Kui mu arvutused mind ei peta, lugesin ma sel aastal 83 raamatut läbi, 42 neist inglise keeles. Päris mitu raamatut olid sellised, mida ma olin varem juba lugenud (“Vahva sõduri Švejki juhtumised”, kolm Pratchettit, “Totu kuul”, “Maigret’ piip”, “12 tooli”), teised olid usutavasti esmakordselt mu lugemislaual. Häid raamatuid oli palju, mõned kehvemad ka, päris pooleli jäi vist vaid üks raamat, aga seda puhtalt minu enda, mitte raamatu pärast. Ma plaanin tolle Saint-Exupéry “Wind, Sand and Stars” raamatu siiski läbi lugeda kui ma sobivas meeleolus olen.

Soovitamine on selline keeruline tegevus, seega järgnev pole mitte soovitus vaid lihtsalt nimekiri neist raamatutest, mis mulle väga meeldisid. Suvalises järjekorras.

On palju-palju inimesi, kes ei salli ulmet. Sellest pole midagi, mulle ei istu armastusromaanid ja thrillerid (mõningate eranditega). Mulle ulme meeldib, aga nii nagu igas muus žanris, tuleb oma valikutes ettevaatlik olla. Isegi ühe autori teoses võivad olla nii erinevad. Orson Scott Card on siin väga heaks näiteks. Tema “Enderi mäng” ja selle imeline ning väga teise meeleoluga järg “Surnute eest kõneleja” on suurepärased (eriti see järg), aga sealt edasi kakub Card nii vasakule ära, et on oht lugedes silmi pööritades oma nägemist pöördumatult kahjustada.

Iain M. Banksilt olen ma lugenud vist viite või kuute raamatut ning minu õnneks sattus mulle ühe kolleegi kaudu esmalt kätte tema kaks hilisemat raamatut. Sel aastal võtsin ette tema esimesed kolm ning see kõige esimene ehk “Consider Phlebas” oli kohutav pettumus. Järgmised kaks olid aga imelised.

Iain M. Banksi “Use of Weapons” on juba ülesehituselt väga omapärane. Oleviku peatükid vahelduvad minevikku suunduvate peatükkidega, et viimastel lehtedel tuua lugeja ette ootamatu pööre. Üks mees, kelle ametiks on minna mõnele Kultuurile (galaktikat valitsev jõud) huvi pakkuvale planeedile ning korraldada riigipööre, et tuua nood inimesed Kultuurile lähemale. Ta teeb seda ikka uuesti ja uuesti ja uuesti, peites ja varjates oma minevikku. Vaade inimhinge ja hingevalusse.

Iain M. Banksi “The Player of Games” vaatleb kahte ühiskonda, kus üks (ehk too eelmises lõigus mainitud Kultuur) on hedonistlik heaolupundar ja teine primitiivsem maailm, kus planeedi valitseja valitakse keerulise n-ö lauamängu abil. Heaoluühiskonnas elab üks mees, kes on Kultuuri parim mängude mängija, ta on suisa selle valdkonna professor ning ta meelitatakse diplomaatia katte all oma elu kõige keerulisemat mängu mängima.

Walter M. Milleri “A Canticle for Leibowitz” kuulub ulmeklassikasse. Kujutage ette, et meie maailm hävib tuumakatastroofis. Olgu, peaaegu hävib. Me astume ühiskonnana suure sammu tagasi. Umbes 1000 aastat tagasi. Kõik, mida me minevikust (meie olevikust) teame, on moonutatud. Aeg liigub edasi, leiutised taasavastatakse, aga kas inimkond on kõigest sellest midagi ka õppinud?

Harry Mulischi “The Discovery of Heaven” on veidi nagu kristlaste “Saatanlikud värsid”, mängides tugevalt sellel piiril, mis usklikumad inimesed vihale ajada võiks (ehkki miks, selgub pigem raamatu lõpus). Kes või mis on see saatus (või jumal), mis meie eluteed juhib? Oleme me oma tegevustes vabad? Kahe peategelase omavahelised diskussioonid on juba seda väärt, et ma seda raamatut uuesti lugeda tahaks.

Michel Houellebecqi “Kaart ja territoorium” on üks veider, aga hea raamat. Houllebecqiga on vist üldse nii, et inimestel kipub temaga armastus-vihkamissuhe olema. Midagi jääb kriipima, aga midagi tõmbab samas ligi ka.

Tommi Kinnuneni “Nelja risti tee” ja Jan Beltráni “La mala vida ehk neetud elu” käsitlevad tegelikult mõlemad sama temaatikat ning need on mõlemad head raamatud. Kuidas sobituda ühiskonda, kui sa ei vasta selle normidele, kuidas enda tegelikku olemust peita, kuidas see mõjutab ümbritsevaid inimesi, kuidas see mõjutab sind ennast?

Minna Sundbergi “A Redtail’s Dream” on armas ja ilus ja väga hästi läbimõeldud koomiks. Soome mütoloogia ja rääkivad loomad, mida sa, hing, veel tahta oskad? Saab teist ka veebis lugeda.

Mika Waltari “Sinuhe, egiptlane” toob vanaaja Egiptuse nii selgelt koju kätte, et kohati tekib soov ennast peeglist vaadata, et veenduda oma jätkuvas kaasaja eksistentsis. Kui see raamat meeldib, tasub lugeda ka Gore Vidal’i teost “Creation”, mida eesti keeles vist jällegi ei ole. Ma võin inglisekeelset laenata, aga kardetavasti tuleb sellele Braunschweigi järele tulla :)

John Updike’i “Terrorist” ja Yasmina Khadra “Plahvatus” on jällegi väga sarnased raamatud. “Terrorist” räägib ühest noorest poisist, kes valmistub USAs terroriakti läbiviima. Tema mõtetest, soovidest, kirest, segadusest ja valust ning muidugi ka mõjutustest. “Plahvatus” vaatab mündi teist poolt ehk mis saab neist, kelle lähedane on end “püha eesmärgi” nimel õhku lasknud. Kuidas muutub kaaskondlaste suhtumine, mis tunded valdavad n-ö kõrvalseisjat, kes ei osanud oma lähedasest midagi sellist oodata?

Haruki Murakami “Norra mets” on ilmselt kõige mõnusam Murakami, mida mina lugenud olen. Kõige vähem veider ka. Sobib ka neile, keda tema hilisemate raamatute seksuaalsed veidrused häirivad. Lugu armastusest, vaimuhaigusest ja veidi ka muusikast.

Maurice Herzogi “Annapurna” on imeliselt kirjutatud (prantslased oskavad!) ülevaade prantslaste 1950. aasta ekspeditsioonist Annapurnale. Hirmuäratav mägi Himaalajas, meeskonnavaim (ehkki kuluaarides kahistatakse muustki) ja tahtejõud.

Milen Ruskovi “Thrown into Nature” leiab aset 16. sajandi Hispaanias ning imiteerib tolleaegse teadustraktaadi/päeviku formaati. Päevikut peab portugaallasest aferist, kes on sattunud hispaanlasest arsti assistendiks. Arst on aga veidi omapärane, sest ta propageerib tubakat kui imeravimit ning see päevik-traktaat üritabki dokumenteerida tubaka “imetegusid” ja muid sekeldusi, mis peategelasel ette tuleb. Lustakas ja väga hästi kirjutatud raamat, mille autoriks on üks parimaid nüüdisaegseid Bulgaaria kirjanikke.

Václav Havel “To the Castle and Back” on mõnes mõttes autobiograafia. Vähemalt osaline autobiograafia. Või siis pigem memuaar. Raamat on sigrimigri Haveli presidendiaastate memodest, raamatu kirjutamise ajal peetud päevikust ning intervjueerija küsimustest. Omapärane lugemine, mis annab sissevaate Tšehhi riigi esimestele aastatele ning näitab, milliste veidrate pisiasjade pärast pidi toonane president muretsema.

Markus Zusaki “The Book Thief” on eesti keeles olemas. Ühe tüdruku elu Teise maailmasõjaaegsel Saksamaal. Kurb, aga ilus lugu, mida jutustab surm isiklikult.

Paolo Giordano “Algarvude üksildus” räägib kahest inimesest. Poiss ja tüdruk, mees ja naine, mõlemal pead ja hinged veidi sassis. On ta siis õnneliku või õnnetu lõpuga, jääb iga lugeja enda otsustada.

Margaret Atwoodi “Alias Grace” ei ole fantaasiakirjandus ehkki Atwoodi vist pigem fantaasiakirjanikuna teatakse. Raamat jutustab loo neiust nimega Grace, kes emigreerub koos perega Kanadasse, töötab teenijannana ning saab süüdistuse oma tööandja mõrvamises. Noor psühhiaater üritab kümmekond aastat peale Grace’i vangi panekut tema lugu lahti harutada, aga mis tol päeval, kui Grace’i tööandja ja tolle armuke/majapidajanna mõrvati, tegelikult toimus, jääb ilmselt alatiseks saladuseks.

Tuula Karjalaineni “Tove Jansson. Tee tööd ja armasta” on iga Muumitrollide austaja lugemisnimistus. Jansson oli üks omapärane naine ja vast igaüht üllatab, kui palju oma enda elu ta tegelikult Muumitrollidesse sisse kirjutas.

Uus aasta ja uued raamatud ootavad!

3 comments

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s