Pastoriproua hommikusöök

Ma ilmselt olen maininud, et ma liitusin ühe n-ö koduperenaiste klubiga. Ametlikult on ta nimeks Braunschweigi rahvusvaheline naisteklubi ning sinna kuuluvad kohalikud naissoost välismaalased ja hulk sakslasi, kellest suurem osa on ka kunagi välismaal elanud. Selline tugigrupp ja muidu sotsialiseerumiskoht. Reedel näiteks käisin ühes imetoredas kohvikus, kus vestlesime inglise keeles kõigest, mida sülg suhu tõi. Oli põnev. Ennekõike neid inimesi vaadata. Ma olin noorim ning mõned neist olid ilmselgesti küllaltki jõukad ja staažikad koduperenaised. Minus tekitab fakt, et ma ei tööta, vahel mõõdukat ärevust, nemad on aga sellega nii harjunud. Läänes on see muidugi tavapärasem ka, samas grupis olev 40+ leedulanna mainis, et ta tegelikult tahtis ka siin töötada, aga et tal pole õnnestunud miskit leida, tegeleb ta oma hobidega.

Täna oli samasugune saksa keele grupp, kuhu ma end ka sisse nihverdasin. Toimus see ühe klubiliikme kodus, kelle kohta ma olin kuulnud, et tema abikaasa on pastor. Saabusin tema maja juurde (asub imeilusas Riddagshauseni piirkonnas) ning mõtlesin, et näe, ilus väike maja siin vanade majade vahel. Astusin sisse ning ühel hetkel taipasin, et see maja on üüratu. Mul õnnestus näha esikut, millest sai väikesesse abiruumi, mõõdukalt suurde söögituppa, kust sai omakorda väiksemasse söögituppa ning mingisse vaheruumi, kust sai omakorda täiesti ogaralt suurde kööki, mille taga oli ka pesupesemisruum. Ja see oli ehk kolmandik kui mitte neljandik majast. Ma olin veidi hämmingus. Eriti kui võõrustaja mainis, et nad olid siia kolinud kümne aasta eest. Millest minu hämming? Tegemist on pensionäridega, nad elavad selles palees kahekesi. Olgu, mõlemad on ilmselt positsioonist tulenevalt sotsiaalselt aktiivsed ja võõrustavad sageli, aga see maja…

Lisaks oli see maja täis imelist mööblit ja kunsti. Näiteks need toolid, millel me istusime, olid väidetavalt pärit mingist kiriku abihoonest, kus neid enam vaja ei olnud, seega pastor võttis need endale. Need olid kõrge seljatoega ja väga massiivsed puittoolid, mida ma vaat et tõstagi ei jõudnud.

Meie vestlusring leidis aset einelaua ääres, sest võõrustaja pakkus meile hommikusööki. Mul tekkis korraks tunne, et ma olen mõne peene hotelli hommikusöögilauas või olen kuidagi sattunud mõnda Teise maailmasõja eelsesse raamatusse. Portselanserviis, hõbedased teekannud, rasked ja elegantsed noad-kahvlid, igal einestajal oma miniatuurne soolatops, kuhu mahtus ilmselt umbes 5 grammi soola ning keedumune hoidsid soojas munakujulised ja vahtplastiga vooderdatud anumad. Igale munale oma.

Sellised kogemused on lihtsalt uskumatult ägedad! Paneb mind muidugi kurvastama, et seoses nõukaajaga Eestis selline peen kodanlik võõrustamisstiil suuresti välja surnud on. Mitte et see oleks maailma kõige olulisem asi, aga ikkagi äge. Täitsa vana-Euroopa :)

5 comments

  1. Kati

    Jah, paljudest asjadest on kahju, mis NL ajaga välja surid (või pigem suretati kas välja või oli karistus selle tegemise eest nii suur, et lihtsalt enam ei tehtud ja unustati). Kohvikukultuur näiteks – Eestis oli väga palju kohvikuid. Üleüldse, võõrustamise ja väljas söömise ja teineteisel külas kohvitamas käimise kultuur – kuna NL majade köögid olid ju kitsad, söögitoad puudusid hoopis ning enamik kohti olid nö. töölissööklad, kus sa ei käinud eriti ennast võõrustamas. Kas selleks rahagi oli, on omaette küsimus.
    Või reisimine – eestlased on suured reisisellid kogu aeg olnud. Või tippsportlased (kuigi NL spordikoolide jne kultuur oli seevastu jällegi hea). Või et mis oleks saanud meie tööstusest kui meil oleks ise olnud võimalik seda arendada – vähem teeninduskultuuri ja rohkem tööstust, ehk?

    Aga sinu kirjeldatud külaskäik tundus nii armas :) Ma loodan, et ka tulevikus on selliseid inimesi veel Saksamaal olemas ja see komme teisi niimoodi võõrustada ei sure koos praegusaja pensionäridega välja (sest minagi olen midagi sarnast, küll oluliselt vähem suurejoonelisemalt, kogenud).

    • rohelohe

      Tõsi, palju asju oleks tänasel päeval teisiti kui ajalugu oleks teisi radu pidi käinud. Reisimise on eestlased õnneks taasavastanud või vähemalt mulle nii tundub. Mulle tegelikult nii mõnigi Tallinna kohvik täitsa meeldib oma olemuselt, seega täiesti lootusetu see olukord ehk ei ole ehkki igat sorti lounge’id ronivad kukile. Tartu Werner on muidugi tore, aga mulle tundub, et selles oli enne renoveerimist rohkem hinge. Werneri kookide vastu ei saa muidugi miski…

      Ma ise kardan, et selline võõrustamiskultuur on ka Saksamaal kadumas, aga samas ma ei tea siin noori inimesi, seega ma ei oska öelda. Ehk need, kelle vanemad ja vanavanemad selliseid üritusi korraldasid on ise rohkem altid sama tegema. Portselanserviisi saab ju vanaema käest laenata või hoopis IKEAst midagi moodsamat muretseda :). Mul endalgi on nüüd kinnisidee saada endale kunagi tulevikus ilus tee/kohvi serviis (kohv ja tee käivad muidugi erineva suurusega tassidesse, seega keeruline) ning mul on karvane tunne, et ühel hetkel pean ma Iitala poodi minema ja investeeringu tegema. Kunagi oli neil üks ilus kiilidega komplekt…

      • Kati

        Ehh, kui juba serviisidest rääkida, siis on mul ka paar lemmikut :) Ma lugesin kunagi ammu-ammu ühest blogist, mida pidas keegi naisterahvas Ameerikast, et neil oli vanasti kaks komplekti nõusid – igapäevased ja siis pühapäevased – kuniks nad aru said, et tegelikkuses nad seda pühapäevakomplekti eriti ei kasutanudki ja see seisis niisama. Ja siis nad võtsid selle igapäevaseks kasutamiseks, et iga päev tunduks ilus ja pühapäev :) Pole kindel, kas ma just sama teeksin, sest oleks ju ilus oma pühapäevakomplekt lastelastele edasi pärandada, aga eks näeme kui ma ükskord omale serviisi saan :D

      • rohelohe

        Selle pärandamisega on nii, et ühest küljest nagu armas mõte, aga teisest küljest tuleks nõusid ikka kasutada ka. Mulle täitsa meeldib see mõte kasutada pühapäevanõusid iga päev, aga mul ei ole mitut komplekti nõusid :D Pole tegelikult ühte terviklikkugi, sest kunagi ostetud kraamist on mitu asja katki läinud. Kuuele enam õhtusööki ei serveeri :)
        Ma hakkasin tegelikult mõtlema, et nõukaajal sai ka ilusaid asju, millest suure hulga on inimesed ilmaselt uue kraami ihaluses kuhugi ära pannud. Mul on näiteks plaan sel korral Eestisse tulles vanematelt kristalselt kõlisevad likööriklaasid pihta panna. Nemad neid ei kasuta, mina ilmselt küll. Saan Majahaldja külla kutsuda ja vanakat pakkuda :)

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s