Kivid ja lambad

Reisikiri jätkub.

Pühapäev tervitas meid imeilusa ilmaga ning olles mõnuledes nahka pistnud oma hommikusöögi (veega keedetud kaerahelbepuder banaani ja kondenspiimaga), vurasime plaanitud matka alguspunkti. Matkajuht ütles, et autoga päris raja algusesse ei saa, tuleb auto ära parkida ja siis bussiga üles vurada. Tegelikult saab aga küll (vähemalt sügisel) kui saabuda piisavalt vara, sest tõkkepuu langetatakse kolmveerand üheksa, aga meil oli õnn olla kohal pool üheksa. Parkisime auto peale lühikest sõitu Antoniussteini nime kandvasse parklasse ning alustasime matka nimega Torre dei Scarperi Cirquit.

scarperi-algus

Esimene jupp, mis viis Rifugio Tre Scarperi ehk matkaonni juurde, oli lauge metsane tõus, millest osa tuli kõndida laial teel. Meie suureks üllatuseks lehvis onni ees Austria matkaühingu lipp. Võttis korraks pead sügama, et ega me ometigi kuidagi Austriasse matkanud ole, aga et Austria piirini oli parklast siiski natuke rohkem kui kaks-kolm kilomeetrit ning et me suundusime lõunasse, ei saanud see nii olla. Siiani ei tea, miks see onn Austria lipu all oli. Onni kõrval oli suur karjamaa, kus kellade helina saatel närisid heina pruunid ja valged lambad. Vaid lillat värvi lehm, kellele Milka küljele maalitud, oli puudu.

Onni ees oli väike armas kabel (too pisike majake alumisel pildil) ning meie tee viis selle suure kivimüraka suunas, et seejärel talle ja ta naabrile tiir peale teha. Torre dei Scarperi, mille järgi matk nime on saanud, peaks olema selle mäe taga ning nähtava mäe nimeks on, kui ma ei eksi, Monte Mattina.

scarperi-onn

Matkarada viis läbi karjamaa, seega nendel hetkedel tuli keskenduda oma jalge ette, mitte mägede poole vaatamisele, sest muidu oleks meie matka saatnud püsiv lambapabulahais. Miiniväli :) Karjamaa andis teed suurele klibuväljale, mis kevadeti ilmselt jõepõhjaks muutub. Rada hargnes seal peagi kaheks ning nagu me mõni aeg hiljem avastasime, ei võtnud me n-ö õiget haru, aga me muidugi tagasi keerama ei hakanud, lihtsalt lugesime matkajuhti tagurpidi :) Klibuväli lõppes jõeületusega ning seejärel tuli hakata mööda järsku, niisket ja metsaga kaetut mäeselga üles ronima. Võttis üpriski hingetuks, aga tagasi vaadates sai väga hea vaate tollele klibuväljale. See on mägedes alati nii tore, vead end ülespoole, vaatad tagasi ja imestad, et kuidas sa küll juba nii kõrgele jõudnud oled.

scarperi-t6us

Itaalias matkates hämmastab mind see, et neil on kombeks matkaradade äärde pingikesi paigutada. Kohe näha, et elunautlejad – võta hetk ja istu maha, naudi vaadet, söö võileiba, kus sul kiiret! Võttes veel arvesse seda, et pingini jõuab peale üpriski väsitavat tõsus, on see idee vägagi tervitatav.

scarperi-pink

Istud ja vaatad.

scarperi-vaade1

Ja siis lähed edasi, sest mis siin ikka jokutada, matk pole veel veerandigi peal!

scarperi-k2nd

See alumine pilt näeb hirmuäratavam välja kui olukord tegelikult oli. Tegelikult on see rada väga lai ning vasakult otse kuristikku ka ei kuku, lihtsalt pildile õnnestus sel paigal kuidagi väga dramaatiliselt jääda.

scarperi-rada

Passe Alpe Mattina lähedalt saab heita veel viimase pilgu tuldud teele ning seejärel kaob too org mõneks ajaks meie pilkude eest.

scarperi-org

Mäekurult tuleb veidi laskuda, et ületada Schwaben Alm ehk ilus heinamaa, kus pidavat elutsema hulganisti koopaoravaid ehk ümisejaid. Meie ühtegi ei näinud, aga see polnud ka väga üllatav, sest tegu on pelglike loomakestega. Paari uruavaust õnnestus meil siiski silmata, ümisejad elavad nimelt maasse kaevatud urgudes ning peituvad sinna kohe kui midagi ähvardavat näevad.

scarperi-viidad

Orgudel kipub kahjuks olema see kahetsusväärne omadus, et kui sa neisse laskud, pead sa üldiselt neist ka uuesti välja ronima. Ilm keeras järjest tuulisemaks ja pilvisemaks ning meie rühkisime Passo Grande di Rondoi poole. Viimati nimetatu on alumisel pildil oleva mäeaheliku keskel asuv kuru, mille järel meie enamasti tõusmisele keskenduv matk laskuma hakkas. Tundub täitsa köki-möki, aga tegelikult võttis enam kui võhmale. Mäed on nii petlikud, eriti kui neid pildi pealt vaadata.

scarperi-keskpunkt

Lohistasin end viimaste jõuvarude najal kurule, potsatasin esimesele lamedamale kivile istuma ning sikutasin kotist välja jope, sest ehkki mäekurul oli meeldivalt tuulevaikne, hakkab pikemalt peatudes alati külm ning seega on mõistlik end paksemalt riidesse panna. Käes oli lõunasöögi aeg, seega võtsin kotist välja meie köögivarustuse ning kuniks mina hinge tõmbasin, seadis N. priimuse üles ja asus vett keetma, mina aga vaatasin meie nuudlitopsikuid. Vaat mis trikke kõrgusega kaasnev rõhuvahetus asjadega teeb.

scarperi-supp

Kui vesi lõpuks keema suvatses minna (mida kõrgemale lähed, seda keerulisem sellega on), saime kuuma teed ning suppi. Matkates toimib sama loogika nagu värskes õhus töötamise või seenelkäiguga – vahet pole, mida sa sööd, ikka maitseb hästi.

scarperi-6ied

Söök söödud, asusime uuesti teele. Mul õnnestus fotokasse püüda mõned viimased õiekesed enne kui keskkond lootusetult kiviklibuseks läks.

scarperi-klibuv2li

Laskumise kõige põnevam hetk saabus siis kui jõudsime kohta, kus rada peitus kivirahnude vahele ning matkajate abistamiseks olid üles seatud trossid. Ei, see pole too via ferrata, mida ma vahel mainin, see on lihtsalt matkaja elu hõlbustamine. Alumisest pildist saaks teha järjekordse internetisensatsiooni – kas fotografeerija poolt vaadates läheb rada üles või alla?

scarperi-kitsus

Sellele järgnes üpriski monotoonne laskumine mööda seda klibuvälja ning viimaks olime me peaaegu et orus tagasi.

scarperi-orus

Natuke veel ning nägimegi jälle toda siledat klibuvälja, seejärel lambaid ning siis juba onni.

scarperi-j6eorg

Potsasime onni ees olevale terrassile maha, tellisime viinamarjadega jogurtit ja joogipoolist ning puhkasime jalga, et võtta ette viimane veerandtund kõndi parklasse.

Sellest, mis esmaspäeval toimus, mõni teine kord.

4 comments

  1. Marmelaad

    ei tohi niimoodi lõpetada, et “mõni teine kord räägin”….mina tahan kohe praegu teada, mis siis esmaspäeval sai :)
    ma ei ole kunagi mägedes matkamas käinud (küll aga sõitnud). Sinu piltide järgi tundub, et see teema on ikka vintsketele, minusugune “lödipüks” jääks kuskile kaljunukile võileibu sööma ja helikopterit ootama.

    • rohelohe

      Ma siis vihjeks-õrrituseks ütlen, et esmaspäeval me matkamas ei käinud. Miks, sellest juba mõni teine kord :P

      Mägedega on nii, et on kergemaid ja raskemaid mägesid ning kergemaid ja raskemaid radu. Me oleme veidi kogenenumad matkajad (ehkki mina olen vormist väljas), seega me rihime pikemaid ja suurema kõrgusvahega radu. Pealegi ei käi matkamine aja peale (või noh, õhtuks ikka rajalt maha), seega omas tempos lähed, vahel hingeldad ja siis lähed edasi. Alati saab midagi lihtsamat teha ning alustama peakski millestki lihtsamast, et mäed ja matkad vastumeelseks ei muutuks. Ja kui matkamine üldse ei istu, siis võib ju mägesid niisama vaadata :)

  2. Triks

    Tavaliselt ma pilte vaadates väga kõrgust ei karda, aga see dramaatiline “lai rada” võttis mul varbad valutama. Väga ilusad pildid.

    • rohelohe

      Hihihii, kusjuures see lai rada tõesti oli lai. Ausõna! Ja tänan, eks ma katsun ilusamad klõpsud alati valida ka :)

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s