Mustlassaun ja teravad tipud

Ma olen pidevalt edasi lükanud meie reisist kirjutamist, sest see tundus väga suure ettevõtmisena. Kahjuks tähendab see seda, et mul on mõned lustakamad episoodid ilmselt juba mälust kustunud, aga tehkem sellegi poolest reisijutuga algust. Ühe korraga ma kohe kindlasti valmis ei saa, aga kuhu meil ikka kiiret?

Reisi suurpärane start toimus üle-eelmisel reedel umbes keskpäeva paiku ning olles vastu võtnud otsuse vältida Müncheni ümbrust (tol hetkel polnud sellest veel saanud põgenike transiitpunkt, põhjuseks oli selle kandi tavapärane tihe liiklus), võtsime suuna Ulmi peale, et sealt kaudu Innsbrucki minna. Ma ei tea miks, aga James üritas meid pidevalt Münchenisse suunata ehkki üle Ulmi ning seejärel üle mägede on tee nii kiirem kui ka lühem. Ilmselt on gepsud programmeeritud alati kiirteid kasutama.

N. oli välja otsinud sobiva kämpingu, kus esimene peatus teha ning napilt enne vastuvõtu sulgemist jõudsime me ka kohale. Asus teine Innsbrucki lähistel ning oli mingil kummaliselt põhjusel vaat et triiki täis. Saime oma öö magatud ning hommikul imetlesime peahoone lähedale pargitud mustlasvankrit. Vähemalt minu peas on see mustlasvanker. Täpselt sellist kasutas kindlasti näiteks too mustlaste seltskond, kes Arabella (Taaniel Tina tütre) oma tiiva alla võttis.

mustlasvanker

Olgu, neil oli ehk veidike suurem vanker. Minu suur soov oleks endale ka selline vanker saada ning N. haaras mõttest kinni, sõnades, et muidugi ostame kunagi sellise vankri, ehitame sauna sisse ning siis veedame terved matkahooajad erinevates Euroopa matkapiirkondades. Päeval matkad, õhtul saunatad. Imeline! Mina arendasin kohe ideed edasi, et me võiks teistele matkajatele-ronijatele saunateenust pakkuda (näiteks viiekas per inime) ning ühtlasi võiks ma näiteks massööripaberid teha ning vankri kõrvale mõnusa (sauna soojust kasutava) massaažitelgi püsti panna. Kataks ilusasti enda kulud ära. Muidugi, kämpingud võib-olla ei lubaks oma territooriumil sellist tegevust…

Mõned tunnid vuramist ning saabusime Cortina d’Ampezzo lähistele, täpsemalt Olympia nime kandvasse kämpingusse. Telgist avanes selline vaatepilt:

vaadetelgist

Ilm oli ilus ning kellaaeg varajane, seega sõitsime kiirelt Cortinasse, ostsime piirkonna matkajuhi ning suundusime esimesele matkale. Soojendus, ei midagi tapvat. Kõigest Dolomiitide kõige enam pildistatud ja külastatud koht – Tre Cime di Lavaredo. Ahjah, Cortina on armas väike linnake ning seal leiduvaid poode vaadates ilmselt ka rikkamale külastajale mõeldud. Nii palju kalleid kaubamärke pole ma ühes tillukeses linnakeses veel näinud.

cortina

Aga tagasi Tre Cime juurde. Meie matkajuht ütles, et onni juurde viib tasuline tee, aga et see säästab sind üpriski pikast üles-alla matkast, on see mõistlik valik. Mida matkajuht ei maininud, aga mida me oleks võinud ise aimata, oli see, et kui tegemist on imeilusa päikesepaistelise laupäevaga, on see paik ülerahvastatud. Too tasuline tee tervitas meid pika järjekorraga, mis liikus edasi vaid siis kui keegi oma autoga mäest alla tuli ja parklas koha vabastas. Ma täpset ooteaega üles ei märkinud, aga see jäi kuhugi poole ja terve tunni vahele. Puhh. Too tasuline tee oli muideks üpriski krõbeda hinnaga, 24 eurot per auto.

Tee mäkke oli ülimalt järsk ning väike Sidrun virises häälekalt ja korduvalt, eriti kui N. oli sunnitud näiteks esimese käigu sisse suruma, et auto täiesti välja ei sureks. Parkla oli autosid ja busse tihedalt täis, aga koha me leidsime ning teele me asusime.

tre-cime-onn

Selja taha jäi parkla ja n-ö onn ning matkarada oli rohkem nagu lai kruusatee. Pole ka imestada, sest tänu onnini viivale teele ning Tre Cime juurde viiva matka lihtsusele, on see väga popp koht. Inimesed, kes muidu eales ei matkaks, saavad seal väikese jalutuskäigu ning talutava tõusu järel imetleda suurepäraseid vaateid. Lisaks ei ole mingit kohustust võtta ette pikem tagasitee, mis teeb piirkonnas suurema ringi, vaid huviline saab otsa ringi keerata ja tagasi bussi juurde vantsida.

tre-cime-rada

See alumine pilt on tehtud kohast, kust osad inimesed tagasi pööravad, sest minu ehk pildistaja selja taga ongi Tre Cime ning minu ees järsk laskumine, mis viib teise onnini.

tre-cime-pilved

Lonkisime veidi edasi ning leidsime fotograafide lemmikpunkti. Nood kolm massiivset kaljut ongi Tre Cime, paljude kaljuronijate suur unistus ning huvitava faktina tuleks mainida, et kogu nähtav põhjakülg on kalde all. Nagu N. mainis: “Kohutavalt äge, kui sa ronides midagi pillad, ei põrka see vastu kaljuseina.” Mina nentisin selle peale mõtlikult: “Njaa, äge, kui kukkuma juhtud kukud kohe täie lauluga alla ning saad ilusasti surma.”

tre-cime-fotograafid

Vantsisime teise onni juurde ning pilved liikusid korraks peaaegu et kaljude ümbert ära.

tre-cime-mina

Matkajuht vihjas, et väga ilusaid vaateid kogu piirkonnale saab Sasso di Sestro mäe otsast, mis asub kohe onni taga. Ta näeb, onni juurest vaadates, veidi järsk ja hirmus välja, aga tegelikkuses on sinna otsa saamine käkitegu, sest matkarada (pildil vingerdab mööda paremat külge üles) läheb mäe taha ning on küllaltki lauge.

tre-cime-sasso-di-sesto

Enne kui mäe otsa jõuad, avaneb vaade kohe mäe kõrval olevale Torre di Toblinile, mida mööda saab via ferrata varustuse abiga üles ronida. Nood pisikesed mutukad seal kalju vasakpoolsel jalamil just seda ilmselt teha plaanivadki.

tre-cime-torre-di-toblin

Sasso di Sestro otsas oli lisaks hingematvalt ilusatele vaadetele ka väike meeldetuletus piikonna ajaloost. Dolomiidid olid nimelt Esimese maailmasõja üheks rindejooneks ning vanu kaevikuid, tunneleid ja okastraati leidub hulganisti. Militaarajaloost huvitavaid turiste pidi siin samuti hulganisti liikuma.

tre-cime-IMS

Ronisime mäe otsast alla ning ees ootas matk parklasse, mis algas orgu laskumisega (et hiljem oru teises otsas järsult tagasi oruservale tõusta). Taevas purjetavad pilved ja päike tekitasid suurepäraseid värvi- ja valgusmänge ning ühel hetkel tabasin end mõtisklemast, ei huvitav miks küll näeb too Dolomiitide mäeahelik välja kui murenenud Kambodža templikompleks. Pisikesed tornikesed, astmekesed, liiga aktiivne ettekujutlusvõime.

tre-cime-templid

Alumisel pildil on Sesso di Sestro ees olev onn vasakus servas ja mäe taga, meie tulime sealt sikksakki pidi alla, üle oru põhja ning seejärel üles. Puhh, veidi väsitav, aga esimeseks matkaks suurepärane.

tre-cime-org

Auto, kämping, õhtusöök ning magama. Sellest mis edasi sai, juba mõni teine kord, sest mu Osso buco on lõhna järgi otsustades valmis mis valmis.

One comment

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s