Keeletandem

Enne Eestisse tulekut võtsin vastu otsuse, et Saksamaale naastes tuleb selle va keeleküsimusega aktiivsemalt tegelema hakata. Tuleb küll nentida, et ma olen kergekujuline prokrastinaator ehk siis ma lükkan oma suurejoonelise plaani jupikesi kogu aeg edasi.

Näiteks lubasin ma endale, et vaatan iga päev saksakeelseid uudiseid. Ei. Ma isegi ei tea, mis kanalilt ja mis kell uudised tulevad. Artet vahel siiski vaatan, sest see on ainus kanal, kus pidevalt midagi huvitavat tuleb ning kus räägitakse enamasti aeglaselt. Mitte et ma kõigest sellest hoolimata neist ülipõnevatest dokumentaalidest suurt midagi aru saaks. Dubleeringuga ameerikamaised istukomöödiad (sitcom?) on eriti keerulised, sest neis räägitakse juba originaalis kiiresti ning seega räägib saksakeelne pealelugeja topeltkiirusel, et pikem tekst ikka ajavahemikku ära mahuks. Saksa keel sõnade lühidusega just ei hellita. Asja parandaks see kui kanalitel oleks vaegkuuljatele mõeldud subtiitrid, aga väga sageli neid ei ole. Isegi kui kanali tutvustustekst seda väidab. Ikaldus!

Lisaks lubasin pühendada päevas vähemalt ühe tunni sõnade õppimise ja grammatika peale. Sellist regulaarsust pole ma saavutanud, aga see-eest loen ma regulaarselt ajalehte. Meile tuleb kohalik linnaleht tasuta postkasti ning ma katsun end sellest läbi närida. Üllataval kombel saan ma isegi enamasti päris häasti aru, millest jutt käib ning vihikusse lisandub erinevaid rohkem või vähem vajalikke sõnu. Viimati lugesin krimiuudist, seega vangistus, vangla ja vang on mu sõnavaras täiesti esindatud. Vargus ei taha ainult meelde jääda. Der Diebstahl! Võitlen ka sisse harjunud refleksiga lükata veebilehtede saksakeelne tekst Google’i tõlkesse. Poolest saan aru, teise annab hiljem Google. Aeglane see lähenemine on, aga ega mul kuhugile eriti kiiret ka ole.

Eile alustasin uut n-ö õppeviisi, ma loen endale kõva häälega Grimmide muinasjutte ette, et hääldust ja üldse rääkimist harjutada. Mitte et siin suurt vahet oleks, mida ma loen, aga peale Hexentanzplatzil käimist tuli Grimmide isu peale. Liiatigi on seal raamatus ilusad pildid. Mõtlesingi juba, et ehk peaks end mõnesse lähedal asuvasse vanadekodusse ettelugejaks pakkuma. Käiks vanainimestele näiteks ajalehti või krimkasid ette lugemas.

Rääkimine ongi see kõige suurem komistuskivi. Majahaldjas näiteks räägib minuga alati saksa keeles, mis on huvitav, sest N.-iga räägib ta inglise keeles. Põhjus on muidugi selles, et mina olen temaga jonnakalt ja järjepidevalt üritanud keelt purssida ning ta aitab mind meeleldi. Tänagi põrkasime aias kokku, lobisesime maast ja ilmast (st tema ennekõike lobises, mina küsisin suunavaid küsimusi) ning tema järjekordsele meeldetuletusele, et kui mul ikka mõni mure või küsimus on, siis tulgu ma kohe tema juurde, kostsin ma muiates, et mu ainus probleem on saksa keele oskamatus. Tema hakkas selle peale muidugi kohe mu keeleoskust taevani kiitma, mis on temast küll kena, aga see, et ma temast nibin-nabin aru saan, ei tähenda, et ma rääkida oskan. Kui mul on aega mõelda ja lauset peas timmida, siis vahel isegi tundub, et veidi tuleb, aga kui ma pean kiiremalt reageerima, siis tuleb selline “mina ratas park sõitma läinud”.

Internetis virisemisest aga elu paremaks ei lähe (ehkki paljud seda arvama kipuvad), küll aga võib internet pakkuda vastuseid ja abi. Leidsin eile info kohalikus ülikoolis pakutavate keelekursuste kohta (võib-olla kevadel) ning mõned keeletandemlust pakkuvad lehed. Keeletandem tähendab seda, et kaks inimest kohtuvad ning räägivad pool aega ühes ja siis pool aega teises keeles. Nood keeletandemi lehed on aga salakavalad. Ma valisin lõpuks kaks välja ning tegin ühele konto ära, kõik pidi puhta kostenlos olema. Ptüi, raibe! Ma saan oma tavakontoga saata inimesele märke, et mul on tema vastu huvi, aga mitte sisuga kirja. Mis siis saab kui need kolm, kellele ma virtuaalse lehvituse teele saatsin, ka tavakontoga kasutajad on? Jäämegi lehvitama ja kokkusaamist ei saa iial organiseerida? Loodetavasti mõni ikka vastab. Ma hoian eriti pöialt ühele 76-aastasele muusikahuvilisest vanahärrale, sest tal peaks olema hiilgav inglise keel, põnevad hobid ja ta räägiks aeglaselt. Majahaldjas arvas, et mul oleks vaja noori inimesi, kellega rääkida, aga ei, vanainimesed on parimad – kannatlikud ja räägivad aeglaselt.

Keeletandemlusele lisaks olen mõtisklenud vabatahtlikuks hakkamisest. Tööle minna ma ei saa, aga pooletoobise keeleoskusega vabatahtlik võiks ma olla küll. Peangi nüüd esmalt oma Grimmi muinasjutu, mis eile pooleli jäi, lõpuni lugema ja siis kohaliku vabatahtlike agentuuri kodulehte uudistama.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s