Nõiatantsuplats

Laupäeval käisime N.-iga väikesel avastusretkel, sest kusagilt peab ju ometigi alustama, et see suur Saksamaa läbi uurida. Olgu, päris esimene retk see ei olnud, mais käisime Brockeni mäe otsas. Brockeni vähe tuntum nimi (vähemalt minu jaoks) on Blocksberg, kus nõiad teatavasti volbriööl tantsu vihuvad. Sealsest Harzi mägede piirkonnast roobitsesid vennad Grimmid kokku oma kuulsad muinaslood (originaalid, mitte Disney versioonid) ning mitmed kuulsad kirjanikud käisid seal inspiratsiooni ammutamas. Goethe näiteks, sest kus mujal kui sellises nõiutud kohas kõndides võiks tulla mõttele kirjutada “Faust”.

Meie suund oli Harzi mäestikul asuvasse Thalesse, täpsemalt selle kohal asuvale alale, mida tuntakse nõiatantsuplatsi nime all. Ilmselgesti tantsisid nõiad Harzi mägedes igal pool, see konkreetne paik olevat aga iidne riituste läbiviimise koht olnud ning et tegemist on platooga, võib tantsuplatsiga paralleele tõmmata küll. Tänasel päeval on see küll pigem teemapark.

tagurpidin6iamaja

Skulptuuride puhul on alati põnev vaadata, mis kohti inimesed kujudel näperdama hakkavad. Veronas näiteks on “Romeo ja Julia” näidendi Julia kuju, mille üks rindadest pidavat väga särav olema. Siin võiks muidugi diskuteerida selle üle, kas tegemist on latentse pedofiiliaga kui inimesed 13-aastast tüdrukut kujutaval skulptuuril tolle rindu näpivad. Või miks on all toodud pildil kivi otsas istuva saatana privaatsemad kehaosad külastajate sõrmede poolt ära poleeritud.

saatanasiga

Luusisime veidi ringi, saatsin postkaardikese teele ning tegime väikese jalutuskäigu.

hexentanzplatz

Kuidagi peaks teisele poole ka saama ning kusagil seal on vaateplatvorm, mille ala kutsutakse Rosstrappeks. Legendi kohaselt põgenes printsess Brunhilde hiiglane Bodo eest, kes temaga koledal kombel abielluda tahtis. Brunhilde hobune suutis Hexentanzplatzilt Rosstrappele hüpata ning selle tõestuseks peaks seal kusagil olema kivisse jäänud kabjajälg. Bodol nii hästi ei läinud, tema kukkus surnuks.

hexentanzplatz2

Lõpetasime oma külastuse loomapargis, kus näidati muuhulgas ka pesukarusid ning tutvusime lõpuks Currywurstiga. Praevorst karrimaitselise ketšupiga. Tea miks nad sellest siin nii vaimustuses on.

Peatus number kaks oli linn, mille nime ei suuda me kumbki kunagi täpselt meenutada. Alati läheb segamini. Quedlinburg. Imeline väike linnake, kus fotoaparaadi mälukaart hirmuäratava kiirusega täitub. Quedlinburg on osa n-ö romaani teest, mis ühendab erinevaid linnakesi, kloostreid, kindlusi ja kirikuid, mis ehitatud vahemikus 950-1250.

quedlinburg3

Tallinna raekojale võiks ka miskid ronitaimed peale kasvama lasta või mis te arvate?

quedlinburg2

Tolles majas asus sinepipood. Tegelikult müüsid nad igasugust muud kraami ka, aga neid tutvustav lendleheke kiitles suure sinepivalikuga. Meie sealt ühtegi sinepit kaasa ei ostnud, aga nende napsuleti ääres erinevate nõialeotiste pudeleid takseerides küsiti meilt ootamatult, et kas me äkki tahaks degusteerida. Miks ka mitte. Lahkusime poest kerge kilgiga peas ja pudeli nõianapsuga kotis. Talvel kulub ikka ära. Sinepipoe naabriks oli õllepood, kus näis igasugust põnevat kraami müügil olevat, aga me otsustasime olla tublid ja minna sinna poodi mõni teine kord.

sinepipood

Nagu igas korralikus linnas, oli ka Quedlinburgis Schloss. Kui pole Schlossi, siis pole just nagu õige värk, näisid inimesed toona arvavat.

quedlinburgschloss

Lossis oli lisaks restoranile ja ilusatele vaadetele ka muuseum ning suur kirik, aga et kirikusse enam ei pääsenud, siis me otsustasime ka muuseumisse mitte minna, sest seda rohkem on meil põhjust siia tagasi tulla. Tagasi tulema me aga peame, sest tegelikult oleks siin uudistamist veel ning sellises ilusas kohas veedaks ma meelsasti terve päeva.

quedlinburgschloss1

quedlinburgschloss2

Ühel kirikuuksel oli selline põnev käepide. Ei saagi temast sotti, kas siga või koer.

sigav6ikoer

Lossi juurest alla linna kõndides märkas N. tuttavat taime. See on üks neist, mis Bulgaarias vohab peatamatu jõuga, aga meil Eestis kiratses nii kaua, et lõpuks tõmbas mu ema ta lihtsalt maa seest välja. Tuleb nentida, et Bulgaariast toodud taimede osas on meil suhteliselt kehv skoor. Lilledest on kaks kolmest välja surnud ja kolmas keeldub õitsemast, paprikate eluolu sõltub ilmastikust ning ühed oad vohavad enamasti metsikult. Sel aastal muidugi ei voha, sel aastal ei voha Eestis suurt midagi. Aga vähemalt pole sääski! Eriti.

ronitaimeke

Olime peaaegu auto juures kui hakkas tibutama. Tegin vihma trotsides ühest eriti huvitavast villast pilti ning nii väga oleks tahtnud sinna majja pääseda. Veidike metsistunud aed, veidi lagunenud villa, aianurgas üks üpriski kehvas seisus, aga kunagi imeline olnud teemaja. Kõlab nagu sissejuhatus mõnele Hercule Poirot loole. Puudu on veel ekstsentiline vanaproua, kes joob kell 12 päeval šampanjat, kannab pärlikeed ja sametkleite ning kes teab, mis tegelikult toimumas on. Oot, see kõlab tegelikult rohkem Miss Marple’i moodi.

vanavilla

Mõned hetked peale selle foto tegemist paiskus meie pihta ilmataadi viha. Tuul sakutas puid ja me tormasime suurte vihmapiiskade saatel ummisjalu auto poole. Saime enam-vähem kuivalt autosse, paduvihm trummeldas katusel ning 5 minutit hiljem tuli päike jälle välja. Ilm on siin riigis üpriski kummaline.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s