Kui palju kaalub kirjandusklassika?

Viuh ja vops ning tagasi Braunschweigis ma olengi. Reisimine läks põhimõtteliselt oluliste vahejuhtumiteta, kuid enne reisi pakkisin ma oma kohvrit umbes viis korda ringi. Kes oleks ometi võinud arvata, et raamatud nii palju kaaluvad, eks. Võin näiteks täie kindlusega öelda, et Saul Bellow “Augie Marchi seiklused” kaalub täpselt üks kilo. Lõppeks tuli mul langetada rida olulisi otsuseid nagu “Kumb on mulle olulisem, kas mõned raamatud või purk ema tehtud rabarberi-maasikamoosi” ja “Kui palju oleks ma nõus lisakilode eest maksma kui lisakiloks on 10 eurot maksnud raamat (või too maasikamoos, mis on hindamatu väärtusega)?” või siis “Saadaks midagi postiga?”. Viimane ei ole muideks üldse mõistlik, sest Eesti postiteenus on üüratult kallis, seega ilmselt oleks mõistlikum osta lisakohver, see triiki moosi täis panna ja lisapagasitasu maksta. Kuidas ma seda tean? Mul oli kaasa võetava kraami hulgas ka kolm paberkotitäit piparmünti, ümbrikuke aed-liivateega (elik tüümian) ning paberkotike kuivatatud puravikke. Mõtlesin, et olen kaval ja panen posti, sest pagasisse väga ei mahu ning piparmündijahu polnud mul soovi saada. Postikulu pakile, mis kaalus heal juhul pool kilo, oli 9.30. Moosi, kallid sõbrad, ärge postiga saatke. Kolekalliks läheks.

Lõpuks sain suure pagasi 20,4 kilo peale ning hoidsin pöidlad pihus, et lennujaama kaalud meie omast suurt ei erineks ning et kedagi too üleliigne 400 grammi ei huvitaks. Pöialde hoidmisest oli ilmselgelt kasu. Lennukis viisin end kurssi seakatku viimaste uudistega (eestikeelsed ajalehed on Estonian Airi üks plusse) ning nagu niuhti olingi Berliinis, kus mind tervitas veelgi pikemate juustega N. Kui jätta kõrvale see, et väike hajameelik polnud väga täpselt meelde jätnud, kuhu ta auto parkis ning ka see, et Berliinist välja saamine võttis ummikute tõttu terve igaviku, oli ka too jupp reisist täiesti rahumeelne.

Kass tervitas mind umbes täpselt nii nagu ta tervitab igat suvalist inimest ning märkimisväärselt paksemaks pole ta ka läinud. Kaalunud muidugi pole, aga silma järgi tundub teine normaalmõõdus olevat. Iseloomuga tuleb meil siin muidugi tööd teha, sest pidev solgutamine on Franzu suhteliselt närviliseks teinud ning loomulikult käib ta ringi ja nõuab valjuhäälselt õue. Käisin temaga täna aias jalutamas, aga ega selline rihma otsas olemine talle suurt meeldi. Kohe, kui Majahaldjaga kokku põrkan, uurin kassi vabadusse laskmise võimalusi. Tõsi, tulevikule mõeldes peaks teda ehk pigem toas hoidma, sest ma ei saa ju garanteerida, et ta järgmises elukohas õue saama hakkab, aga no kahju on temast (endast ka). Franzu õue laskmisega kaasneb muidugi ka üks teine suur probleem – puugid. Siin on neid lademetes ning olgugi, et nad ei kandvat entsefaliidiviirust, on nad ebameeldivad ikkagi. Wir brauchen etwas gegen die Zecken! Kus see loomatarvetepood nüüd oligi?

2 comments

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s