Kosmosekoerad

Käisin jälle raamatupoes. Lubasin küll endale, et aitab ja enam ei lähe. Pagas on niigi kuhjaga täis ja seljakotis ehk käsipagasis on ka siiski limiteeritud ruumihulk. Nõrk on see inimesehing siin, väga nõrk.

Tegelikult läksin ma otsima kahte raamatut. Esiteks Marquez “Sada aastat üksildust”, sest viimase kahe nädala jooksul on kaks inimest mulle rõhutanud kui ülimalt hea raamat see ikkagi on. Mul on selle raamatu osas olnud miskine tõrge, selline kahtlane tunne, et see ei meeldiks mulle ehkki maagiline realism mulle ometigi vägagi istub. Ilmselt on see seotud sellega, et vahel ikka juhtub nii, et palju kiidetud raamat sind täiesti külmaks jätab. Hesse “Stepihunt” näiteks ei liigutanud mind ei ühele ega teisele poole, pigem oli see minu jaoks kehv raamat, aga ma tean umbes kolme inimest, kes selle oma lemmikraamatuna nimetaks. Ehk peaks “Stepihundi” uuesti läbi lugema ja vaatama, kas aeg on mu muljet muutnud. Teisalt, selline tõrge oli mul näiteks ka “Anna Karenina” osas kuniks ma ta lõpuks kätte võtsin ja vaat et ühe hingetõmbega läbi lugesin ja lugemismõnust nurrusin. Marquez sain kätte ja vajab nüüd pagasisse mahutamist.

Teise raamatuna otsustasin vaadata Strugatski vendade “Tigu nõlvakul”, sest järjepidevalt loen ma, kuidas too kunagine Loomingu Raamatukogu alt välja antu on vaid pool sellest ja et teist poolt pole kunagi eesti keelde tõlgitud. Uues versioonis olevat lisaks “Valitsusele” ka “Mets” sees, aga ometigi tundub mulle, et mul on mõlemad osad olemas. Ega ma enne tea kui ma Saksamaale jõuan ja oma riiulit uudistan. Liiatigi Rahva Raamatus seda teost enam polnud.

Enne aga kui ma Viru kolmandal korrusel neid raamatuid otsisin, veetsin ma aega neljandal korrusel, kuhu ma alati ei lähe, aga ma mõtlesin veidi Tascheni ilusaid kunstiraamatuid imetleda. Näiteks seda Dali maalide kataloogi või Hieronymus Boschi tööde hiigelraamatut. Vaatan praegu, et viimane on Tascheni lehel suisa 30 eurot odavam kui Rahva Raamatus ehkki siiski üüratult kallis.

Luusisin ja luusisin kui äkitselt jäi näppu raamat “Soviet Space Dogs“. Uudistasin seda ühe ja teise külje alt ning leidsin, et see on liiga põnev leid, et ta siia maha jätta ja loota, et mul kunagi meelde tuleks seda internetist tellida. Liiatigi meeldiks see ilmselt N.-ile ka väga. Räägib raamat nõukogude kosmoseprogrammi staaridest ehk koertest, kes kosmoses käisid ning kuidas neist kuulsused said (lasteraamatud, postmargid, suveniirid, mänguasjad, jne.). Kui ma paar hetke peale seda lastekirjanduse juurde jõudsin ja “Totu Kuul” raamatut nägin, siis ei saanud ma sedagi ju maha jätta. Sobivad kokku nagu sukk ja saabas (või siis Sputnik ja Maa).

Totu raamatuid on veel ja tegelikult on kõige ägedam too, mis peaks kandma pealkirja “Totu Päikeselinnas”, aga seda pole vist uue trükina välja antud. See raamat oli lapsena lustlik lugemine ning täiskasvanuna vaat et veelgi enam, sest siis hakkasin ma ridade vahele tahtlikult või tahtmatult lisatatud mõtteid aduma.

Kõige viimasena potsas mu ostukorvi (või siis pigem sülle, raamatupoes pole ostukorve) Saksamaa reisijuht. Nood DK omad kipuvad väga kuivad olema, aga et see konkreetne oli alla hinnatud ning annab tervest riigist enam-vähem hea ülevaate ja enda infootsinguteks hea stardikoha, siis haarasin ta siiski kaasa. See suur riik ootab avastamist ja kusagilt pean ma oma plaanide kokku klopsimiseks ometigi abi saama.

Ülehomme lendan, homme katsun end raamatupoodidest eemal hoida.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s