Suhkrukook ja hiigelspargel

Kui minu kõrv mind ei peta, on meie Majahaldjal klaver. Tea kas peaks pakkuma, et nad võiks koos N.-iga jämmida. Tõsi, esmalt peaks elektrikitarri võim ja akustiline kitarr kohale jõudma (jätkuvalt pole kolimise osas selgust). N. räägib vahel, et ehk võiks klaveri osta (ta räägib ka basskitarrist sageli). Mitte suure ja puidust variandi vaid elektrilise. Ta õel on üks selline eksemplar ning selle lisaboonuseks on võimalus klaver klavessiiniks muuta. Ühe nupuvajutusega. Seda juba tavalise klaveriga ei tee.

Unustasin eile mainida Majahaldja viimast ja eriti armast tegu. N. vananes nädalavahetusel veidi ja on õnnelikult ületanud 30ndate eluaastate läve. Sünnipäeva hommikul kõndisin ühel hetkel esiuksest mööda (on teine klaasiga) ning nägin ukselingi küljes kotti. Avasin ukse, võtsin koti ja heldisin. Majahaldjas oli N.-ile kingituse toonud. Braunschweigist rääkiv raamat ja otse pagariärist toodud ning veel veidi soe kook. Nagu ta hiljem selgitas, oli tegemist Braunschweigi suhkrukoogiga (Braunschweiger Zuckerkuchen). Kui ma kunagi oma köögivarustuse kätte saan, proovin kodukootud varianti teha ning jagan ka retsepti (internet pakub mitmeid variante).

Kusjuures kohutavalt tahaks kooki teha, sest kõik blogid on rabarberikooke täis. Mitte et ma peaks hetkel väga kooki sööma. Bulgaarias toimunud nuumamine on jätnud jõletu jälje mu taljele ning koogid ja muud taolised asjad tuleks hetkel menüüst välistada. Samuti ei tohiks väljas söömas käia, sest sakslaste arusaam portsjonidest on kuidagi väga vildakas. Kas see oleks väga veider kui me telliks N.-iga ühe prae ja küsiks ühe tühja taldriku ning noad-kahvlid lisaks? Eile näiteks kõndisime kesklinnas ja tegime väikese pubipeatuse. Võtsime miskit, mille kirjeldus oli kui tüüpiline poissmehe eine – praekartul, muna, sibul, sink. Võtsime ühe portsu, sest see pidi olema väike snäkk õlle kõrvale, õhtust sööks ikka kodus. Õhtusöögiks ruumi ei jäänud…

Kõrvallaudadele toodi samal ajal praade ning mul kukkus lõug lauale kui ma neid taldrikuid vaatasin. Praegu on sparglihooaeg, eks. Iga söögikoht pakub sparglit. Tavaline ports on umbes 8-10 hiigelsparglit (ausalt, nagu tammepuud), palju-palju kastet, vahel ka lihakamakas ja keedukartul kõrval. Esiteks ei tohiks sparglit nii suureks kasvatada (tüüpiline põhjamaalaste viga – suurem nunnu on parem nunnu) ning ma ei tea, ma olen harjunud mõttega, et spargel on midagi hõrku ja tervislikku. Suure hulga rasvase kastmega üle kallatud puine spargel ei ole nagu päris see. Liiatigi näis, et toda sparglit on veidi liiga kaua kuumutatud, aga ega ma täpselt tea, ei läinud teiste inimeste taldrikusse sonkima :)

Ilmselt tuleb mul lastemenüüst süüa tellida.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s