Uue peatüki algus

Et siis Braunschweig. Me oleme kohal, katsume harjuda, N. on tööl ja mina… mina pesin just veidi pesu. Käsitsi, pesumasin on Austrias. Kui Hausfrau, siis Hausfrau.

Aga mingem ajas veidi tagasi. On kolmapäev ja me saabume Austriasse, et teha hoiuruumis inventuur ja õhtustada mu sõpradega. Ilm on jätkuvalt imeline ning Klagenfurt on meeldivalt roheline ja päikseline. Esimene peatus – tagastame modemi. Mäletate, kuidas ma mõnda aega tagasi kirusin, et lepingu lõpetamine on võimatu ja me peame maksma kuni septembri keskpaigani ning seetõttu me modemit märtsis ei tagastanud? Klienditeenindaja võtab modemi ja sõnab: “Teeme siis lepingulõpetamise mai viimase kuupäevaga, jah?” Möhh? Te alles märtsis ütlesite, et lepingut ei saa varem lõpetada! Teagi, kas olla rõõmus, et me ei pea septembri keskpaigani maksma või kurjustama nendega, et miks meile valeinfot anti ja me seega kaks kuud tühja maksime.

Järgmine peatus on N.-i jaoks pank ja mulle hostel, et leida meile ööseks peatuspaik. Hostel on triiki täis, seega longin panka N.-ile järele. N. tuleb üllatunud ilmel pangast välja ja sõnab, et konto sulgemine läks kuidagi väga ludinal. Kui võtta arvesse, et konto avamine ja kaardi saamine võttis umbes 5 pangas käiku, on tal ilmselgelt, mille üle imestunud olla.

Ilm on soe ja telk on autos, seega vurame järveäärsesse kämpingusse. Selgub, et toimumas on miski Volkswagen Golfi entusiastide iga-aastane kokkutulek ning ehkki platsil kohti on, on meie naabruses hulganisti tuuningusõpru Saksamaalt. Näiteks meie vastas oleval platsil on umbes kümmekond noort sakslast, kes on juba visanud seljast särgid, grillivad vorstikesi, tarbivad õllekest ja tõmbavad vesipiipu. Kell on 11 hommikul.

Inventuur saab tehtud, täiendame veel oma ellujäämiskasti ehk kohvrit, kuhu paneme asju, mida meil esimestel nädalatel kindlasti vaja oleks. Näiteks mõned nõud, triikraud, voodipesu jne. Ilmselgelt hakkame me oma mustlaseluga harjuma, sest auto on sedapuhku väga hästi täis pakitud ning ellujäämiskastikene on lihtsalt geniaalselt hea mõte. Liiatigi ei tea me, millal meie asjad Saksamaale tulevad (siiani ei tea).

Aega õhtusöögini veel oli, seega tegime ühe pisikese matka. Täpsemalt läksime Tscheppaschluchti külastama. On teine üks kanjonilaadne moodustis, kuhu raha eest kõndima pääseb. Oli tore, aga tõele au andes kulutaks ma selle piletiraha (7.50 täiskasvanule) kusagil mujal ning matkaks näiteks Bodentalis. Kui aega on ja ühtki kaugemat rada otsida ei taha (Tscheppaschlucht on Sloveeniasse viiva tee peal, poolel teel Loiblpassist üles), siis võib minna. Raske just ei ole, mõned trepid on järsemad, aga ei midagi hullu.

Ülemises parklas saab muu hulgas teha põnevaid pilte ning hiljem sõpradele rääkida, kuidas jube napilt läks, peaaegu oleks autost ilma jäänud.

napikas

See kivi muideks tõepoolest veeres sinna platsile, kuid aastal 2011. Väike maalihe ning hopsti, kohal ta oli. Siit küsimus kindlustusekspertidele, kui autole langeb peale kivimürakas, siis kas see on liiklusõnnetus ehkki auto on pargitud ning liikuv ese ei ole auto või mõni muu liiklusvahend?

Õhtusöök oli mõnus, soovitan La Bottega restorani Siebenhügelnstraßel (oli vist number 3 maja) ning kindlasti tuleks laud reserveerida, sest näib väga popp koht olevat. Sellele järgnev öö oli natuke probleemne, sest ehkki meie naabrid olid täiesti kuss, oli mujalt kuulda nii teknot, šlaagreid kui ka lihtsalt huilgamist. N. andis härrasmehelikult meie ainsad kõrvatropid mulle, sest mina pidin esimesena sõitma hakkama. Ei ole vast vaja öelda, et N. oli järgmisel päeval erakordselt unine.

Autosõit Braunschweigi oli suhteliselt igav. Mina sõitsin piirile (kohati rämedas paduvihmas) ning N. sõitis piirilt Braunschweigi. Miks? Riigipüha ning teed olid autosid täis, seega suurema osa ajast poleks ma ilmselt sõita julgenud. Autobahn tekitab minus ärevust, eriti kui sel on rohkem kui kaks rida ja puudub kiiruspiirang, sest aru mina ei saa, miks on inimestel vaja 180 km/h kihutada. Vahet pole kui hea autojuht sa oled, ootamatusi tuleb ette ning kui midagi juhtub, sureb märkimisväärne hulk inimesi.

Hiljutine näide Bulgaariast. Noor ja ilmselgelt kogenematu juht, lisaks veel joobes, kihutas väikesel külateel 170 km/h. Sõitis vastu elektriposti, post murdus ning lisaks autos olnud inimestele hukkus kolm jalakäijat, kes said surmava elektrilöögi. Miks tehakse autosid, mis võimaldavad nii kiiresti sõita kui väga vähestes kohtades on piiranguteta kiirteed? Kiirusesõltlased võiksid end kusagil ringrajal välja elamas käia. Liiatigi võivad nemad ju suurepärased juhid olla, aga teel on palju teisi ja erineva kogemuspagasiga inimesi, kes võivad väga ootamatuid asju teha. Aga see selleks.

Braunschweig tervitas meid küllaltki külma ilmaga. Uus kodu tervitas meid aga väga soojalt. Mitte temperatuuri mõttes vaid kõiges muus. Meie Majahaldjas, kutsugem nii korteriomanikku ja naabrit, on erakordselt armas inimhing. Esiteks ei usuks ma eales, et ta on 75 ning teiseks on ta ülihoolitsev. Tegime ära suurema osa vajalikest protseduuridest, tema rääkis meile ära mõned eripärad (tütar aitas tõlkida) ning tundis muret, kas meil ikka on millegi peal magada. Lisaks kõigele oli meile kööki jäetud mõnus krõbe leib, üht-teist leiva peale ning pudel šampust. Tere tulemast koju!

Järgmisel õhtul ilmus Majahaldjas meie ukse taha, vabandas oma hajameelsust ja pakkus meile mööblit. Ei peagi enam põrandal istudes sööma, meil on väike kõikuv lauake ja kaks tooli. Tegelikult on meil diivan ka, tegime reedel kiire poetiiru ning ostsime diivani. Mulle meeldis kohutavalt üks tibukollane, aga et see ei käinud lahti ning et N. tegi värvi peale valulikku nägu, võtsime hoopis ühe teise. Sobitub siia ruumi üpris hästi ning magamiseks on ta ka mugav.

Bürokraatia on olnud suhteliselt lihtne, sest reedel saime väga kiiresti tehtud oma linnakodanikuks registreerimise. Kõik dokumendid olid muidugi saksa keeles ning ametnik ka inglise keelt ei rääkinud, aga hakkama saime. Ma veidi küll urisesin, et mu sünniriigiks “nõukogude Eesti” märgiti, aga mineviku eest ei põgene, eks. Mobiilipoest haarasime ühe internetipulga, et miskigi ühendus olemas oleks, kuniks me sobiva kaablipaketi leiame ning täna läheb N. panka finantsnõustaja juurde kontot avama. Reedel pangas käies sai ta vaid aja kinni panna. Mina muidugi pööritasin selle peale silmi, sest no mis mõttes peab aja kinni panema ja nõustaja juurde minema? Aga nii on kombeks. Pole midagi teha.

Proovin lähiajal, kui ilm enam pilvine pole, pilte ka teha, aga üldjoontes on ümbruskond kena. Kesklinna saab bussiga (läheb kaks korda tunnis) või jalutades (ilmselt kuni pool tundi), rattateid on ka ning mõned poed jäävad lühikese jalutuskäigu kaugusele. Tõsi, kõige mõistlikum toidupood, kus on värske liha ja kala lett, on kaugel, linna teises otsas ja kiirtee ääres, seega ilmselt tuleb võtta sama lähenemine kui Austrias – kord nädalas suurem poetiir. Plaani ainsaks veaks on meie väga pisike külmkapp, kuhu suurt midagi ei mahu. Tulebki mõelda, kas ostame suure külmiku või n-ö jahutuskapi jogurti ning jookide jaoks.

Lõpetuseks pildike Pepsist. On teine väga pehme, häälekas ja uudishimulik vanaproua (10aastane), mõned korral on ta meil ka külas käinud ning enamasti siseneb ta akna kaudu.

pepsi

2 comments

  1. Piret

    Kuhu te Fransu jätsite? Tuleb veel teiega elama? Nii tore kouts:-) ärge talle küll asendajat otsige:-)

    • rohelohe

      Franz on hetkel Bulgaarias, sest meie reis Saksamaale võttis kolm päeva ning kolm päeva kassiga autos on puhas kassi- ja inimpiinamine. Ämmakandidaat lendab loodetavasti juunis-juulis siia ja toob kassikese kaasa. Franz on asendamatu :)

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s