Arheoloogilised väljakaevamised

N.-i vanemad otsustasid maha müüa oma vana korteri ehk koha, kus N. üles kasvas. Või õigemini kus ta oma elu esimesed 14 aastat pesitses. Korter on seisnud peale N.-i vanaema surma, kes seal peale pere suuremasse koju kolimist elas, päris mitu aastat tühjana, sest üüriturg on Bulgaarias kehvake. Üldiselt eelistavad bulgaarlased kinnisvara omada ning Bulgaarias on üks Euroopa kõrgemaid kinnisvara omamise protsente, pea igal inimesel on midagi. Oma osa selles on mängida pärimisseadustel, mis jagab siit ja sealt tükikesi. Kurb külg asja juures on muidugi see, et ühel perel võib olla hektarite kaupa põllumaad siin ja seal, kaks maja kusagil mägikülades ja muud taolist, aga elatakse ikkagi vaeselt ning raha oma valduste haldamiseks ei ole. Mõte, et müüks suurema osa maha ja teeks rahaga ülejäänu korda, ei mahu bulgaarlastele üldiselt pähe.

Oma rolli mängib muidugi kinnisvara ja maa asukoht. Külad jooksevad tühjaks, pole kellelegi müüa. Kui meie mägikülas on kinnisvara kallivõitu, sest suurem linn on väga lähedal, siis kaugemates külades võib saada suure krundi koos majaga üliodavalt. Näiteks Tšoba külas, kus on N.-i vanemate n-ö suvekodu, asub Plovdivist 40 kilomeetri kaugusel ning teps mitte mägedes, on võimalik 1000 euro eest saada 3000ruutmeetrine krunt koos pisikese vana majaga.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Käisime N.-iga mitmel korral seal korteris asju sorteerimas ja ära toomas, sest nii nagu ühel põlvkonnal kombeks, on ka N.-i vanemad väikestviisi hamstrid. Asju ära ei visata, neid kuhjatakse kokku. Korteri juurde kuulub muu hulgas ka panipaik, mida me tühjendasime. Osa oli puhas prügi, osa oli puhas kuld. Näiteks vanad entsüklopeediad. Või vana Singeri moodi õmblusmasin. Või eriti naksika välimusega trükimasin.

kollanetrykimasin

Või N.-i vanaema džässkitarr.

jazzkitarr

Mina olen endale leidnud korraliku saksa keele grammatika töövihiku (N.-i omand keskkooli päevilt), mõned põnevad raamatud ning viis nööpi. Ma saan aru, et see viimane vajab selgitamist. Me leidsime tegelikult terve koti nööpe, millest ma kiirelt sõrmed läbi lasin, tuvastades viis ägedamat varianti. Kaks neist on sellised metalliktooni ja siiruviirulised, millest ma plaanin kõrvarõngad meisterdada, ülejäänud kolm aga hõbedased metallnööbid lõvikujutisega. Kui ma välja mõtlen kuidas, siis saaks neist N.-ile ägedad mansetinööbid ja ehk ka lipsunõela. Mitte et ta mõnda ülikonda omaks. Põhjamaalt lahkudes veensin ma teda, et ta vana ülikond ei ole hoidmist väärt (ei olnud ka), kuid uut meil osta ei õnnestunud. Montoni omad pelgas ta liiga keigarlikuks ja Baltmani omadel hakkas pintsakusuurus täpselt üks number kõrgemalt kui talle sobiks. Ikaldus, sest Baltmani püksid istusid talle kui valatult.

Fotosid oleme ka leidnud, suisa karbitäite kaupa. Minu kõige suuremaks lemmikuks on loomulikult see, mis kujutab N.-i esimest koolipäeva.

shikk-kikilips

Mäherdune väike nunnu poiss seal esireas seisab! Ei, mitte see, kes kahe sõrmega nina nokib, vaid see punase kikilipsuga lapsuke. Huvitav, kuidas N. pandi nii uhkelt riidesse ja siis kõrval on lapsed, kes on just kui pidžaamas kohale toimetatud. Oh see 90ndate mood.

Meie ühisesse koju tuleb ka vanast korterist asju. Vaatasin seal mõtliku pilguga veiniklaase ning kõlistasin neid kokku lüüa. Imeline heli, kahtlusta või kristalli. Uurisin N.-ilt, et mis neist saada võiks. Kui vastus oli, et ilmselt mägikülla või kuhugi karpi tolmu koguma, lõi minus välja ahne inimeseloom. No umbes nagu need kajakad seal Nemo otsimise multikas.

Lisaks veiniklaaasidele oli vitriinkapis ka vanakooli šampanjaklaasid. Sellised, millega 30ndatel mullidega veini joodi. Need pistsin ka kotti, sest nad on lihtsalt imelised ja kõlisevad samuti väga kristalselt. Kahjuks on neid vaid viis, keegi on ühe kunagi ära lõhkunud.

Teine oluline leid on villased Rodopa piirkonna tekid. Neid on meil mägikülas ka paar tükki ja mul oli plaan sealt üks kaasa haarata, aga kui ma korteris mitut samasugust tekki nägin, siis loomulikult hiivasime me hoopis need. Või õigemini kaks neist, neid tekke oli rohkem. Tegemist on suurepäraste tekkidega, mis lisaks ilusale välimusele on ülisoojad (vill ikkagi!). Paksemaid versioone võiks vaat et vaibaks kasutada. Saab ilmselt nii külalistele magamiseks, aias õhtul sooja hoidmiseks, piknikul külje alla panemiseks kui ka paljuks muuks kasutada.

rodopa-tekid

2 comments

  1. Kadri Tagel

    Oi, ma lootsin kerget sorti vanade nõude omamise haigust põdevana ka nende edevate 30. aastatest pärinevate vanakooli šampuseklaaside pilti näha, aga võta näpust!
    maavillane (juba üsna pikaaegne mõnuga kaasaelaja)

    • rohelohe

      Oi, see viga tuleb mul peatselt parandada! Ma igaks juhuks ütlen, et ega ma nende klaaside täpset vanust tea, lihtsalt näevad vanamoodsad välja. Aga äkki on väga-väga vanad ka, oleks vahva :)

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s