Sulalumi, sipelgad ja suusatajad

Usutavasti jääb viimasel ajal mulje, et me oleme N.-iga mäed hüljanud ja toimetame ainult aias. Mõneti on see mulje isegi õige, sest ilm pole suuremaid retki soosinud, kuid kolmapäeval tegime ühe tõsisema matka siiski ära. Ilmateade lubas Plovdivisse +30 ja veidi peale, seega ainuke loogiline lahendus oli põgeneda kuhugile, kus on lund ja kus ehk on veidi jahedam. Etteruttavalt võin öelda, et lund oli, jahedust mitte.

Ärkasime varakult ning lisaks meile istusid autosse ka N.-i ema ning Mägedeguru. Mägedeguru on 81-aastane mägironija, kelle nime teavad ilmselt kõik bulgaarlastest mägironijad. Ehkki ta pole kunagi käinud näiteks Everesti otsas (toona ju ei saanud), on ta vallutanud hulganisti muid tippe ning on tänaseni väga aktiivne. Kirjutab artikleid, raamatuid, viib gruppe siia-sinna ning peab Bulgaaria mägironijate n-ö andmebaasi ehk kirjutab üles kõik olulisemad vallutused. Meie Kilimandžaarole tõus on näiteks selle andmebaasi vääriliseks tunnistatud.

Mägedeguru oli ühtlasi N.-i ronimisõpetajaks ja perekonnasõbraks. Bulgaarias kipuvad kõik noored mingil hetkel veidi mägironimist harrastama ning ehkki N.-il oli see hobi suhteliselt tugevalt veres, ei olnud tal kunagi huvi saada professionaalseks mägironijaks. Mitte et see oleks takistanud tal maniakaalselt treenimast. Vahel ma mõtlen, et temas on väike masohhist peidus, sest mõte joosta vabatahtlikult raske seljakotiga mäkke ja tagasi tundub mulle hullumeelsusena, aga just selliseid asju ta teha tavatses.

Kui meie N.-iga plaanisime võimalusel tõusta Maljovitsa tippu, siis N.-i ema ja Mägedeguru plaanisid lihtsalt mägionnini kõndida ja seal ümbruskonnas ringi uudistada. Mägedeguru ilmselt suutnuks meiga koos tippu tõusta küll, ta on oma vanuse kohta erakordselt käbe vana.

Maljovitsa on see parempoolne must mürakas:

maljovitsa

Alpinismikooli juures lõppeb mäkke viiv autotee ning saab alguse matkarada. Alpinismikooli ees trehvas Mägedeguru üht ronijat-õpetajat ning uuris olude kohta. Kõrgemal pidavat laviinioht olema, aga muidu kõik täiesti OK.

Mina määrisin samal ajal nihelevale ja veidi protesteerivale N.-ile päevituskreemi peale (kaitsefaktor 30). N. nimelt vihkab kirglikult päevituskreemi, sest see lõhnab väidetavalt („Like pig diarrhoea!” ehk kui sea kõhulahtisus) ja on ebameeldivalt õline. Ega minagi päevituskreemi väga armasta, aga mõningates oludes on selle kasutamine väga-väga oluline. N. tavatses mulle aastaid rääkida, kuidas need kreemid ei tööta ning kuidas ta Mont Blanci otsas käies silmade ümber sellise põletuse-külmetuse kombinatsiooni sai, et nahk oli must ja koorus tükkidena maha. Olles mõni aasta pärast seda näinud, kuidas ta endale keemi peale määrib, see mind ei üllata. Käisime paari aasta eest kevadel vallutamas Musala mäge (Bulgaaria kõrgeim) ning oli jällegi lumine ja päikeseline ehk eriti kõrge kõrbemisoht. Pistsin N.-ile kreemipurgi pihku ja andsin karmi käsu kätte – olgu määritud. Õhtul oli N.-i põsele kõrbenud punane ja üpris võrdsete külgedega kolmnurk. Muidugi päevituskreem ei tööta kui sa seda korralikult nahale ei kanna vaid lihtsalt hooletult plätserdad.

Ilm oli ülisoe, seega N. otsustas esimese jupi T-särgi ja lühikeste pükstega minna ning kui matkaonni juures näib, et kisub jahedaks, vahetab riided ära. Mõned matkajad vaatasid teda veidike imeliku pilguga, aga ausalt öeldes oli paras rannailm, seega oleks isegi tahtnud riideid vähedada, aga et sellega oleks kaasnenud enda kõrvuni sisse kreemitamine, siis ma lihtsalt ei viitsinud. Mütsi tõmbasin ka veel pähe, sest kui sa oled korra oma juuste alla jääva peanaha tõsiselt ära kõrvetanud, siis sa oled tulevikus targem ja paned alati mütsi pähe kui kõrgematele mägedele lähed. Mina olin viimati (ja esimest korda) Maljovitsal käies nii tark, et kreemitasin end sisse, siis sidusin pähe salli ning õhtul avastasin, et kui juuksed turbani sisse jätta, kõrbeb kukal kolehästi ära. Esimene kord kui mul on päikesepõletusest villid tulnud.

Aga tagasi matka juurde.

Esimese olulise etapina tuli ületada sulavee- ja lumeväli ning siis kalpsata kuidagi üle rahvuspargi sissepääsu ette tekkinud jõest.

RilaPargiSissep22s

Suur osa matkaonnini viivast rajast oli moondunud pisikeseks jõeks, seega turnisime lumekuhjadel ning navigeerisime ojakeste vahel. Äge on kõndida lumeväljal, mille all on kuulda vee kohinat. Tõsi, olenevalt kohast tasub sellistest olukordades üliettevaatlik olla. Kui jalge all on kiirevooluline ja sügav jõgi võib lumekihist läbi kukkumisel asi halvemal juhul surmaga lõppeda. Meie jalge all oli aga madal ehkki kiire vesi, seega kui tõesti oleks kehvasti läinud, oleks ilmselt saapad ja püksid läbi ligunenud. Ei midagi hullemat.

vesilumeall

Matkaonni juurde jõudsime umbes poole tunniga ning olles seal joonud ühe tee ja uurinud onnipidajalt olude kohta, võtsime suuna Maljovitsa suunas. Onnipidaja nimelt ütles, et pole seal mingit erilist laviiniohtu, ta eile just käis kõrgemal ning lumi on täitsa OK. Otsustasime, et kui vaim ja kere kannatab, siis käime tipus ära.

yleM2ndide

Kui esimene osa onnist tippu on kergemapoolsem kõnd, kus ülesmäge vantsimine vaheldub aasaga (või antud juhul lumeväljaga), siis umbes raja keskpaigas asuvate järveni jõudmiseks tuleb ette võtta juba tugevam tõus. Ei midagi ületamatut. Vahetasin mütsi kiivri vastu, sest a) äkki kukub kusagilt mõni kivi ja b) kui see laviin ikka tuleb, siis suurendab ellujäämisvõimalusi.

kivimyrakad

Päike kõrvetab mis kole ning järve juurde jõudes on pea erakordselt tuline. Panen veidi lund pähe ning hõõrun näo ka lumega sisse, et end veidigi jahutada. N. on jätkuvalt T-särgi ja lühikeste pükstega. Uus kiht kaitsekreemi peale ning algab tõus mäeharjale. Kui eemalt paistab Maljovitsa selline suur ja hirmuäratav, siis matkarada ligineb talle küljelt ning ei ole seal midagi erakordselt keerulist. On mõneti üllatav, et ehkki me pole 6 nädalat korralikult matkanud, edeneme me küllaltki hästi. Ei kaogi see vorm nii kiirelt kui ma kahtlustasin.

j2rvedetaustal

Mäeharjal tervitavad meil imelised vaated kaugematele mäeahelikele ning kohati üle harja ääre rippuvad lumekroonid. Tark on äärele mitte väga lähedal kõndida, sest võib juhtuda, et lumi hakkab libisema ja kukud alla. Kõige kindlam on liikuda sama rada pidi, mida sinu ees käinud inimesed kasutanud, ilmselt on selle all kalju ja mitte tühimik.

maljovitsa-hari

Tipus on lögane ja soe, lumi sulab suure hooga ning jalge all lirtsub ja lärtsub. Tiputähis on Maljovitsal veidravõitu. Kes siis nii teeb? Lihtsalt kivilahmakale markeriga teksti kirjutama. See mägi väärib paremat!

maljovitsa-tiput2his

Seejärel tuleb alla minna, sest ilmselgelt kõrgemale enam minna ei anna. Mõned inimesed näiteks suusatavad alla ning ma tunnen siirast kadedust, sest ehkki ma mäesuusatamist ei oska (pole kunagi proovinudki), tundub mäest alla libisemine hoopis mõnusama liikumisviisina kui sealt alla vantsimine. Samas on suuski mäkke vedada suhteliselt tüütu, seega pole head halvata. Pluss, nagu öeldud, ma ei oska mäesuusatada.

maljovitsa-suusatajad

Koos söögipausidega võttis tipus käik aega ligi 6 tundi, pausid olid sellest kuni tund. Nagu N. nentis, viie tunniga talvisel Maljovitsa tipus käia on hea tulemus.

maljovitsalt-alla

Olles jõudnud tagasi matkaonni lähistele nägin lumevälja keskel talveunest ärkavat sipelgapesa ning et neid ümbritses paks-paks lumi, läks süda haledaks ja panime neile veidi süüa. Kui neist nüüd sellise loodusliku valiku nässu keeramise tulemusena mutantsipelgad saavad, siis mina igastahes väga vabandan juba ette.

sipelgad-lumes

Huvitaval kombel lihased järgmisel päeval valusad ei ole. Positiivne.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s