Röövikute marss

Olime end nurmenukke korjama seadmas kui N. mu Arhitekti aeda viiva teeraja juurde hõikas, kasutades sõnu: “Tule vaata röövikurongi!” Möhh?

r88vikurong

Umbes poolteistmeetrit röövikuid, liikusid vaikselt trepist ülespoole, igal järgneval nina eelneva tagumikus. N. nentis, et ta on varem pisemaid ehk kuni 10 röövikuga variante näinud, aga see on täiesti esmakordne kogemus. Et ilmselt on tegemist viljapuudele kehvasti mõjuvate isenditega, tõin N.-i palvel talle purgi, kuhu ta röövikuid ümber tõstma hakkas. Või siis pigem oksaraoga nügima.

rongi6nnetus

Mina: Ja mis neist edasi saab? Tapalaadale?
N.: Ei, looduse tasakaalu ei tasu rikkuda.
Mina: Huvitav, Eesti sääskede osas sa küll nii leplik ei olnud. Mis me nendega siis teeme?
N.: Viime kuhugi kaugemale ära, peamine, et nad minu aias ei ole.
Mina: Sul siin külas vaenlasi pole? Sokutaks nende aeda?

Võtsime röövikud purgiga kaasa kui nurmenukke korjama läksime, N. koputas nad kuhugi põõsa kõrvale maha.

Nurmenukke pole jätkuvalt väga palju, aga pool korvikest sai täis. Vaatasin ühel hetkel end n-ö kõrvalt ja muigasin.
Mina: Ma olen nagu väike muhe vanamemm, korv ühes ja jalutuskepp teises käes.
N.: Jajah, ja mees on sul ka ilgelt vana.
Mina: Njaa, halle karvu sul juba on küll.
N.: Ja ma ei kuule alati, mis sa mulle ütled. Või ei pane tähele.

Jalutuskepiks oli matkakepp, võtsin ta ühes, et järsemal nõlval mugavam oleks. Meie maja taga olev nõlv on üllatavalt järsk ning paksu lehekihiga kaetud, seega väike abi kulub ikka ära.

Lonkisime ka ühte kõrgemasse kohta, kust saab hea vaate tervele külale ning kuhu keegi mõne aasta eest suure risti püsti pani. Mulle teostus väga ei meeldi, aga no mis sa teed. Oma esimesel Bulgaarias käigul viis N. mu ühel õhtul sinna, et saaksime öösel teleskoobiga Jupiteri ja selle kuusid vaadata, aga tuule tõttu pidime piirduma perseiidide (langevad tähed augustis) ja romantikaga. Lähevad kaks head sõpra öösel tähti vaatama, tulevad hommikul armunud paarikesena tagasi. Ikka juhtub :)

kyla-kohal

Lisaks nurmenukkudele korjasime kotitäie prügi ka. Õnneks seal teel väga inimesi ei käi, seega pole lagastamist ka, aga kotitäis tuli ikka ära. Muude põnevuste hulgas noppisin rohust paar jahipüssi hülssi. Järgmine kord tähti vaatama minnes peaks vist endale tulukesed külge riputama, et keegi sea pähe maha ei laseks.

Olgu, me teeme nüüd kiire poetiiru ja läheme mägikülla tagasi. Uskumatu, et me oleme siin juba kuu aega olnud. kuhu see aeg kaob?

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s