Banitsa ja boza

Reede õhtul tuli Klagenfurtis lõpuks uuesti päike välja ning me saime oma vannitoaaknast viimast päikeseloojangut või õigemini roosakaid mägesid imetleda. Ferlacher Horn, me kohtume kunagi veel!

viimane6htu

Franz oli juba õhtul mõõdukalt hämmingus ja peitus oma vihatud transpordipuuri, kuid miski ei valmistanud teda ette hommikuseks üllatuseks. Ärkasime kell 5, N. pakkis kiirelt voodi kokku ning ütles hiljem, et ta pole Franzu kunagi nii segaduses näoga näinud. Mis mõttes tõusevad need inimesed nii vara ja panevad selle sooja pesa kokku ja miks mind puuri kinni pannakse?!

stardivalmisFranz

Startisime veidi peale poolt kuut kui õues oli veel veidi hämar. N. viis meid üle mägede Sloveeniasse ning siis asusin roolima mina. Kass oli nii hämmeldunud, et vigises veidi vaid Karavange ületades ja mõned korrad kräunatas kiirteel kui auto tugevamat urinat tegi. Horvaatiasse jõudes oli kassike oma kurja elusaatusega leppinud ning kogu ülejäänud tee oli ta täiesti vait. Ma olin korraga nii kergendunud kui ka murelik, sest Franz ja täiesti vait, see on veidi eriskummaline.

Väga kergendunud olime me selle üle, et lisaks vaikusele ei pidanud me kordagi ka puuri puhastama. Franzu seedimine oli ilmselt samuti täiesti hämmingus. Oma osa mängis selles muidugi see, et süüa me talle eriti ei andnud. Ei saa öelda, et ta seda kordagi nõudnud oleks ehkki kui ma ühel hetkel tema nina all olevast kotist banaani õngitsesin ja seda sööma asusin, saatis seda tegevust kassi pilk, millega ilmselt sooviti öelda: “Tõbras, oota vaid kui ma siit välja saan, pissin su kingad ääreni täis!” Ei, ta ei ole mu kingi täis pissinud, ta on selleks jätkuvalt liiga hämmingus ja tal pole õnneks selliseid halbu kombeid.

Horvaatias õitsesid ploomipuud ja kõik tundus nii kevadine, kuid mida rohkem me edasi sõitsime, seda külmemaks ja sombusemaks läks. Balkan on viimastel aastatel kannatanud veidra ilma käes ning talve ja nüüdset kevadet iseloomustab suur sademete hulk ning üleujutused. Kahtlaselt külm on praegu ka.

Serbia piiril küsis piirivalvur meie käest nii seda, kas Eesti on “Euroopas” (ehk siis EL-is) kui ka seda, kas Bulgaaria on ka. Kui Eesti osas see küsimus mind väga ei üllata, siis oma naabri kohta võiks selliseid pisikesi detailikesi ju ometigi teada :) Kohe peale piiri langes teede kvaliteet märgatavalt. Horvaatia kiirtee on suurepärases seisukorras (ja väga odav), Serbia oma on odav, aga kvaliteet on selline kõikuv. Löökaukudega kiirtee, mm, minu lemmik…

Tegime juhivahetuse (olgu, N. vuras vahepeal tunnikese Horvaatias ka) peale Belgradi kui meie kütusenäidik juba üürgas. Vihm, löökaugud, teeremont ja tihe liiklus. Mmm, minu lemmik. N. sai muidugi kõige hullema teelõigu endale, aga nii oligi plaanitud.

Serbia on, nagu suuresti ka ülejäänud Balkan, veidike masendav kui sa oled inimene, kes hoolib keskkonnast. Nagu ma N.-ile mõrudalt märkisin: “Te olete nagu Euroopa India!” Suured üleujutused rõhutavad seda hoolimatut lagastamist eriti hästi, sest jõkke loobitud prügi uhutakse sinna, kus seda enne võib-olla ei olnud. Nagu Meie ja Kosovo blogis (tänud Reedale linkimast) kirjutatud:

Kultuurišokiks on siin põhjusi rohkem kui küll ja mitte ainult mulle. Kõrghetk vähemalt minu jaoks oli kui kolimisfirma, mis tõi meie asjad, korjas kokku pakkematerjali, et see majast minema viia. Uudishimulik naabripoiss vaatas kõrvalt ja ütles, et kuulge te ei pea seda kraami kaugele vedama, siin lähedal on jõgi, visake sinna!

N. süüdistab selles hoolimatuses nõukaaega, sest väidetavalt olid bulgaarlased varem väga korralikud ja puhtust armastavad inimesed, aga see võib samas olla ka selline “hea Rootsi aeg” tüüpi nostalgia. Baltikumis hakati ka rohkem lagastama (osaliselt tänu tarbimisühiskonna saabumisele, varem polnud midagi väga lagastada), aga me oleme sellest tänu karmidele seadustele ja loodud infrastruktuurile välja kasvanud. Täielikult muidugi mitte, aga areng on olnud märgatav.

Üks asi, millest Bulgaaria ja muud balkanlased kindlasti kasu saaks, oleks pandipakendisüsteem. Kui prügi on midagi väärt, ei ole see enam prügi. Vanarauda näiteks Bulgaarias ei vedele, sest mustlased tarivad kõik lahtise raua kiirelt kokkuostu (mõnikord ka raua, mis veel lahti ei ole). Maksaks plastpudel midagi, korjaks keegi ka need kokku. Tõsi, siinsed riigid ei ole nii ostukeskustekesksed ja tehniliselt arenenud, seega pandiautomaadid jmt ilmselt ei toimiks, aga hea vanamoodne taaravastuvõtupunkt võiks olla lahendus. Kahjuks on aga siinsetel riikidel ilmselt suuremaid muresid ja prioriteete kui jõgesid ummistavad plastpudelid.

Kohustuslik peatus Blue Petrol bensukas, et osta mõned head Serbia tumedad õlled, käänuline jõekanjon ja olemegi piiripunktis. Piir on kohutavalt aeglane, sest piirivalvuritel on siin aega palju. Bulgaaria piiril küsitakse näha ka autodokumente. Miks, pole aimugi. Franzu ega ka auto sisu vastu ei tundnud ükski piir huvi.

Bulgaaria tervitab meid veel halvemate teedega. Võiks ju arvata, et euroliitu kuuluv Bulgaaria omab paremaid teid kui Serbia, aga see pole teps mitte nii. Kohe peale piiripunkti tulevad üüratud löökaugud ja veidrad kiirusepiirangud, mida on soovitatav järgida, sest need on politseinike lemmikkohad. Sofia ringtee on koht, mida, nagu ka Bukaresti ringteed, ei soovitaks isegi oma vihavaenlasele. Kui ringtee lõunapoolne jupp on suurepärane, sest seda kaudu sõidab oma residentsist linna nii president kui peaminister, siis põhjapoolne jupp tekitab soovi oma veenid läbi nüsida. Aeglaselt-aeglaselt käib seal ehitustöö, aga kuna see kõik võiks valmis saada, ei tea ilmselt ei jumal ega ka transpordiminister.

Peame ringteel sõitma umbes 20 kilomeetrit ning see võtab meil vähemalt 40 minutit. See tee polnud viimane kordki eriti hea, aga tugevad vihmad on löökaugud veelgi suuremateks uuristanud ja parem sõita aeglaselt kui auto mõnes augus katki teha. Urisen vaikselt ja vannun, et see on viimane kord kui ma autoga Bulgaariasse tulema nõustun (see lubadus murdub kohe päris kindlasti).

Lõpuks saame kiirteele ning ehkki teoreetiliselt on kiirusepiirang 140 ning mõnel korral vuhisetakse meist mööda umbes 170-ga, tuleb enamasti kiirust alla selle piiri hoida, sest tee on jällegi kehva. Mitte nii kehva kui Serbias, aga siiski. See on selline tee, kus võiks püsivalt 140-ga sõita, kui sa oled auto laenanud inimeselt, kes sulle väga ei meeldi ja kui sa oma elust väga ei hooli.

Plovdiv tervitab meid meeletu tuulega, mis on kummaline, sest siin ei ole pea kunagi tuult. N. väidab, et tuulist ilma tuleb ette vast kord aastas (ilmselt on praegu siis see kord). 14 tundi sõitmist, saanuks ka kiiremini kui piiriületused sujuvamad oleksid ja Niš-Sofia tee kiirtee oleks (väga aeglaselt Niš-Bulgaaria piir juppi ehitatakse).

Pakime kassi autost välja, tervitame perekonda, saame sussid :) ja istume kergeks eineks lauda. Imeline suvikõrvits (katsun retsepti Ämmakandidaadilt välja pressida), grillitud paprika salat, juust ja topsikesed rakijaga. Uni, mis sellele järgnes, oli imeline.

kohustuslikudSussid

Franz on jätkuvalt hämmingus. Ta on hämmingus veel praegugi, aga hakkab vaikselt toibuma. Nõuab rõdule, kräunub ja tunneb söögi vastu ebatervet huvi. Mägikülla me teda veel ei vii, sest esiteks ei taha me isegi autot näha ega sõitmisele mõelda ja teiseks pidavat seal veel tublisti lund olema. Ilm on, nagu ma ütlesin, tunduvalt külmem kui märtsi lõpus tavaliselt.

Hommikuks sõime tõelist Bulgaaria klassikat – banitsa ja boza. Banitsa on filotaina ja fetajuustuga pirukas, boza aga kääritatud viljajook, mis on oma olemuselt veidi liimjas, välimuselt kummaline ja maitselt veider. Üks neid asju, mida ma võin vajadusel juua, aga see poleks kindlasti mu esimeste valikute seas. “Acquired taste,” ütleks N.

banitsaBoza

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s