Deutschland Deutschland über alles

On aeg rääkida kolimisest. Pikk ja keeruline jutt ausalt öeldes, nõuab kohe tasakaalustavat teetassikest kõrvale (mulle vähemalt, aga ega teilegi paha tee).

Me kolisime Klagenfurti augustis ning eeldasime, et me jääme siia mõneks aastaks. N., nagu ta nüüd mulle lõpuks tunnistas, ei arvanud juba kandideerides, et see oleks maailma kõige ägedam töö, aga mäed olid tol hetkel tema jaoks eriti olulised ja ta arvas, et erasektori toimetamised võiks talle sobida.

Juba septembris nentis N., et see töö ei vaimusta teda ning asjaajamine on väikese firma kohta naeruväärselt aeglane ja bürokraatlik. Arutasime, et oleme vähemalt aasta kuni kaks ära, sest selle ajaga saaks ma saksa keele talutaval tasemel selgeks. Liiatigi sai matkamas käia, ilm oli N.-ile talutavam kui Läänemere ääres ja kui töö on mitte nii põnev, siis on vähem kiusatust kaua tööl olla ning seega on rohkem aega oma hobideks.

Kuu aega hiljem valutas N. igal õhtul pead ja muutus järjest mornimaks, sest kahjuks (õnneks?) on ta nagu mina ehk tsiteerides Karlssonit: „Kui nalja ei saa, siis mina ei mängi“. Normaalsete inimeste keelde panduna, kui töö ei vaimusta, on seda võimatu teha. Pea valutas tal aga töö füüsilisest iseloomust tingituna, ta nimelt ei ole harjunud 8 tundi päevas arvutiekraani vahtima. N. on elektroonikainsener, ta on see inimene, kes ehitab veidraid asju ja teeb eksperimente, mitte ei klõbista klaviatuuri. Mingil põhjusel oli aga too firma palganud endale elektroonikainseneri, et see peamiselt progemisega tegeleks (ka alati tema töö osa, aga mitte kunagi 100%-liselt).

Novembris rääkisime tõsiselt Klagenfurtist lahkumisest ning mina pakkusin välja kunagi laual olnud variandi pausiaastast. Pakime asjad hoiuruumi, võtame kassi ja läheme Bulgaariasse. Toimetame ostetud maalapil, vuntsime mägimajakest, matkame end ogaraks, reisime Balkanil ja naudime elu. N. leidis, et mõttel on jumet, aga päris lukku me plaani ei pannud, sest N. oli avastanud eriti ägeda tööpakkumise. Asukoht Müncheni lähedal ehk loodust on ja saksa keelt ka (olgu, baieri dialekti), töö ise teadusinstituudis. Leppisime kokku, et kui Münchenisse ei saa, siis tuleb Bulgaaria.

Lisaks leppisime kokku, et N. peab oma kriteeriume kohendama, sest „põnev töö, hea kliima ja mäed“ ei näi paraku kokku käivat ning et töörahulolu on talle oluline, tuleb edasisi töökohti valida ikka töö iseloomu, mitte mägede järgi. Nagu N. nentis: „Kõige ägedamad instituudid asuvad kõige nõmedamates kohtades.“ Nagu sellest lausest järeldada võib, sai ta ka lõpuks aru, et temas on tegelikult peidus üks teadusehing ja järgmine töökoht peab olema mõni instituut. Mina lisasin poolel häälel, et saksa keelt tahaks edasi õppida, seega ehk mõni saksakeelne riik?

Vahepeal saabus jaanuar ning N. ütles firmas ära, et ta lahkub. Austria seadused on väga kaitsvad nii töötaja kui tööandja osas, kui N. oleks oodanud veidi kauem, oleks tema etteteatamisaeg olnud kolm kuud. Liiatigi andis ta lahkumisavalduse 7. jaanuaril, aga „kuu aega“ tähendas järgmise kuu lõppu, mida puhkuse välja võtmisega veidi lähemale sai tuua.

Jaanuaris tuli Münchenist eitav vastus ning hakkasime vargsi Bulgaariat planeerima. Oi kui ägedaid ideid me välja käisime – muusikafestivalid, rännakud, pikad matkad, tähevaatlus/teejoomismajakese ehitus aeda. Ühel ilusal päeval ütles N.: „Ma pean märtsi keskel korra Innsbrucki tööintervjuule minema ning järgmisel reedel on mul ühe Saksamaa instituudiga Skype intervjuu.“ Soh siis.

Skype intervjuust tuli välja kutse lennata märtsi alguses Braunschweigis asuvasse instituuti pikemale intervjuule ning peale viis ja pool tundi (sic!) kestnud intervjuud/arutelusid/lõunat/ringkäike laborites pakuti N.-ile väga ägedat tööd, head palka ning lahedaid kolleege. Asja miinus? Vaadake Saksamaa kaarti ja leidke sealt Braunschweig. Hannoveri ja Berliini vahel, loodust pole, mäed on kaugel ja N.-i arusaamade kohaselt on kliima jube. Mina arvasin, et minu jaoks oleks OK. Matkamisest tunneks ma puudust, aga seal räägitakse päris-päris saksa keelt ning suured lennujaamad koos põnevate otselendudega avavad igasuguseid võimalusi. Lisaks on Braunschweig Saksamaa majandustiiger ehk mulgi võiks tekkida võimalus ühel hetkel tööle minna.

N. võttis kaks nädalat mõtlemisaega, sest Innsbruckis oli veel käimata ning meil oli, mille üle järele mõelda. Mõned päevad hiljem sai ta kirja ühest Londonis asuvast instituudist, kuhu ta jaanuari alguses kandideeris. Ehk räägiks Skype’is, küsisid nad.

Innsbruck langes valikute osast kiirelt välja, sest ehkki elukeskkonnana oleks see olnud äge, oli pakutav mitte päris see, mis oleks kaalukausi nende heaks kallutanud. Päev pärast Innsbruckist naasmist toimus vestlus brittidega, kes olid N.-ist vaimustuses, aga kelle värbamisprotsess on nii pikaldane, et ilmselt võtaks otsuse tegemine veel kuid. Lisaks nentis N., et sakslased jätsid talle paindlikuma ja asjalikuma mulje ning ehkki pakutav palk on sama, on Braunschweig tunduvalt odavam elukoht (ja tegelikult logistiliselt parem). Tõsi, mingigi töö leidmine Londonis poleks mulle probleem, aga toredam oleks teha midagi ägedat, õppida keelt ja omada piisavat rahajääki, et reisida. Snoobid sellised :)

Liiatigi on Londonis parem külas käia kui elada ehkki vähemalt Tikker vaidleks siin kindlasti vastu. Samas, te ju ka eelistate oma aiaga Pärnu pesa pisikesele ja kehvasti soojustatud Londoni korterile? Miks britid pole õppinud maju korralikult soojustama ja kütma on üks neid igavesi müsteeriumeid.

Meil oli veel üks päev ja siis kukkus sakslastele antud tähtaeg. Saksamaale või Bulgaariasse?

Nagu pealkirjast arvata võib, kolime me Braunschweigi. Väikese tiiruga küll. Esmalt pakime me oma kodu kokku (edeneb hoogsalt), veame asjad Klagenfurtis olevasse hoiuruumi ning sõidame ära Bulgaariasse. Seal oleme me nõksakese kauem kui ühe kuu ning seejärel liigume Saksamaale. N.-i esimene tööpäev on 18. mail, minu ülesandeks on leida kodu ja korraldada kolimine. Seejärel lendab N. korraks Bulgaariasse ja toob kaasa ka Franzu, sest nii ogarad me nüüd ka ei ole, et me kassi autoga Bulgaariast Saksamaale vedama hakkaks. Hea kui Klagenfurt-Plovdivigagi ühes tükis hakkama saab.

Pika jutu lõpetuseks olgu öeldud, et minu talvine plaan tulla aprillis Eestisse jääb ära, aga mul on kuri plaan tulla umbes juuni keskel ja jääda umbes üheks kuuks. Palju-palju aega, et kõigiga kohtuda ja lobiseda. Tehke oma kalendritesse märge, tobedaid vabandusi aja puudumise ja muude takistavate ürituste osas ei aktsepteerita!

2 comments

  1. Tikker

    Mm… Londonis on mõnus, kui sissetulek on piisavalt suur, et üürida mõnus kodu ja lubada endale muid asju. Kallis on seal igal juhul. Aga arvestades seda, et te juba saksakeelses keskkonnas alustasite, siis tundub täitsa loogiline seal jätkata :)

    Soojustamata korter Londonis või maja Pärnus, mis vahet seal on :P Siin on rohkem ruumi ja külmemad ilmad :) Aga me kaalume endiselt lisaks olemasolevale elamisele veel ühe soojustamata maja ostu. Noh, et ikka põnevam oleks :D

    • rohelohe

      No vot, tahaks ju reisida ning raamatuid osta, mitte kogu sissetulekut pisikese külma korteri ja söögi peale kulutada. Snoobid :) Samas võib eeldada, et kui Londonisse jookseks sõpru kokku nagu murdu, siis Braunschweig ilmselt ei eruta eriti kedagi…
      Te olete oma majadega nagu Herz juba, vaevu ühele elatav sisu tehtud kui juba järgmine maja käsil. Tugevad ja tublid Eesti inimesed :P

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s