Prügikastifilosoof

Kui Eestisse uus prügisorteerimissüsteem tuli, oli kuulda lademetes ohkimist kui mõttetu ja halb see on, et kuhu kõik need kastid panna ja nii kui nii kallatakse kõik lõpuks ühte ja viiakse prügilasse*. Mulle seevastu meeldis, ma sortisin juba varem mingil määral oma prügi ja ehkki selline tegevus vajab veidi enam ruumi kui üks kast, on need kastikesed seevastu jällegi tillemad. Või vähemalt võiks olla, sest ei pea ju 30 liitrit prügi valmis koguma, et siis kasti juurde minna. Meeldiv oli oma olmeprügi topsikest vaadata, sinna ei kukkunudki suurt midagi ja välja sai seda üliharva viidud.

Austriasse saabudes üritasin nende prügimajandusest sotti saada ja täiel määral ei taipa ma seda siiani. Maja hoovis on meil olmeprügi, vanapaber, biojääde ja “plastpudelid ja metallpurgid” kastid. Esimesed kolm on loogilised, aga tolle viimase juures murran ma jätkuvalt pead, et mida sinna panna võib. Plastpudelid, konservikarbid, alumiiniumpurgid – ok. Aga jogurtitopsid? Kilekotid? Et too kast oli kuni üle-eelmise nädalani erakordselt tilluke ja enamasti triiki täis, saigi vaid konservikarpe ja plastpudeleid sinna topitud (väga sageli ka tuppa tagasi toodud või garaaži viidud, sest kast oli jälle täis).

Biojäätmekast rõõmustas mind ka, sest teadupärast on too mädanev kraam see haisev osa prügist, seega tore on teda eraldi koguda ja sagedamini välja viia. Ostsin biolagunevad kotid, olin entusiastlik ja siis viisin esimest korda biojäädet välja. Kastis laiutas kott suvalise prügiga. Olgu, ikka juhtub. Järgmisel korral oli seal lademetes plastpudeleid. Andsin alla, mis ma jändan kui sellest miskit tolku pole.

Vahel hämmastab mind ka meie olmeprügikasti sisu. Näiteks siis kui sinna on visatud pappkaste, sest vanapaberikast asub täpselt olmejäätmekasti kõrval. Kui laisk või rumal sa olema pead, et sa seda õigesse kasti panna ei oska? Siin pole küsimus ka eraldi sortimise viitsimises, see kast on ju näpu otsas toast või autost kasti juurde toodud! Lustlik Daam mainis ka, et iga kord kui ta prügi välja viima läheb, hingab ta esmalt paar korda rahustavalt sisse ja välja ning seejärel käib kiirel ära, katsudes võimalikult vähe vihastada.

Muide, Lustliku Daami sõnutsi pannakse  Austraalias kõik taaskasutatav kraam ühte kasti. Inimesele muidugi väga mugav, aga ma ei tahaks olla see sorteerimisliini töötaja, kes peab klaasikilde ja paberit üksteisest eemaldama. Klaasi võiks ikka eraldi koguda mu meelest. Austrias kogutakse ühte kasti värvilist ja teise värvitut klaasi. Hoovis meil kasti pole, kuid õnneks asub üks avalik kast meile suhteliselt lähedal, seega klaasi sortimine on ka lihtne. Kasti peal on sildike, mis tuletab meelde, et kasti võiks kasutada vaid tööpäeviti ja mitte öörahu ajal. Ordnung muss sein!

Lisaks kõigele sellele eksisteerib siin ka pandipakend, kuid minu meelest veidi vildaka lahendusena. Tagastada saab: standandseid pooleliitriseid õllepudeleid (aga mitte kõiki), õllekaste ja ühe jogurtitootja klaaspurke**. Kõik. Plastpudel ja alumiiniumpurk läheb sinna “plastpudelid ja metallpurgid” kasti (kui läheb), väiksemad, erilise kujuga ja taassuletava kummikorgiga või väiketootjate õllepudelid lähevad klaaskasti. Ma olen veidi segaduses, aga no hääkene küll. Saksamaal pidavat süsteem eriti segane olema – iga maakond teeb oma loogika ja nii on inimesed enamasti veidi segaduses, mida kuhu panna. Mu sakslasest kolleeg sai umbes oma teisel Eestis viibitud aastal teadlikuks, et meil on toimiv pandipakendisüsteem. Ütles, et ta oli vahel mõelnud, et miks nende koduabiline plastpudeleid nii hoogsalt prügist välja nopib, aga polnud otsi kokku pannud.

* See on nii rumal väide, et kui Delfi Rahva Hääl selle jälle üles võttis, ma vaat et röögatasin. Aga ei kommenteerinud, ma ei viitsi väikeste trollikestega vaielda. Sorteeritud prügi ei ole tegelikult prügi, see on väärtuslik tooraine ja selle kogumine on prügifirmadele kasumlik. Segaprügi ehk olmeprügi ladestamine on lisaks kõigele ka kallis. Ehk siis ühelt poolt tuleb anda firmal prügilale raha, et oma kraam sinna kallata ja teisalt on sorteeritud kraam, mida saab maha müüa. Tea kumba üks äriettevõte küll eelistab? Prügipõletus vist Eestis nii hoogsalt veel käimas ei ole (või on?), aga ma olen suhteliselt veendunud, et põletusse mineva prügi hind on madalam sorteeritud tooraine omast. Rääkimata sellest, et väga lägast ehk biojäätmerikast prügi ei saa eriti edukalt põletada. Sama loogika kui märgade puudega, eks ;)

Ei, ma ei ole keskkonnaametnik ega prügitööstusega lähedalt seotud isik.

** Tegemist on minu absoluutselt kõige lemmikuma jogurtimargiga Landliebe (Saksamaa), neil on meeletult head mannapudingud ka.

4 comments

  1. Triin

    Meie sorteerime järgnevalt: olmeprügi, biojäätmed, pakendid (aka gelber sack, kuhu lähevad nii plastpudelid, jogurtitopsid ja kogu see plastik mis erinevate tootepakenditena prügisse läheb), eraldi kogumiskadtidesse viime paberi, metalli, valge ning värvilise klaasi ja vanad, ent korralikud riided.

    • rohelohe

      Hmm, ma pole tollest pakendikotist ausalt öeldes kuulnud, aga kiire otsing viitab, et see on vist eramajadele mõeldud? Ma hästi ei kujuta ette, et nad neid korterielanikelt koguks. Eestis vist on sama asi… Hägusel meenub.

  2. Triin

    Siin on suuremalt jaolt justnimelt need kotid levinud- ka kortermajades. Hea mugav, ei pea täistuubitud prügikastiga võitlema.

    • rohelohe

      Huvitav, siin kipub majade juures see “pudel-purk” kast igal pool olema ning Klagenfurti vastav koduleht ütleb, et too kott on eramajadele (kui ma õigesti aru sain).

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s