Jutustusi sadulast

Ma mäletatavasti lubasin umbes nädal aega tagasi, et hakkan tubliks jalgratturiks. Senini läheb täitsa hästi. Salzburgis oldud päevadel jäi rattasõit ilmselgelt vahele ning nädalavahetusel olid muud tegemised, kuid uus nädal algas sportlikult. Esmalt tegime Lustliku Daamiga ühise sõidu, mille sisse mahtus ka kohvikukülastus ja koogi söömine (ega siis kaloritel saa raisku lasta minna!). Kiitsin talle Austria rattasõbralikkust ja toredaid autojuhte, kuid tema ei tahtnud mind üldse uskuda. Et nii ideaalne see olukord nüüd ka ei ole. Olime oma tiiru lõpetamas kui ristmikul andis meile täiesti ootamatult teed üks auto, vilgutas veel tulesidki, et minge-minge. Hüüatasin võidurõõmsalt: “Näed, sellist asja pole mina Eestis veel kohanud! Ja seda juhtub kogu aeg!” Selle peale muigas Lustlik Daam ja teatas, et tema näeb Austrias sellist käitumist esimest korda ja tema siin viibitud aasta jooksul pole keegi talle teed andnud. Soh. Mul siis lihtsalt veab? Ei saa blondi pead ja jalustrabavat ilu ka süüdistada – juuksed olid mütsi all ning selle iluga on nii nagu temaga ikka on.

Meenub mulle selle peale muidugi üks lustlik seik kahe aasta eest. Olime N.-iga teel Itaaliast Eestisse. Autoga, sest igasuguste asjade kokkulangemiste tõttu (loe: oluline konverents Itaalias) oli meil käsil kuuenädalane retk Eesti-Bulgaaria-Itaalia-Eesti. Tegime ühes pisikeses Austria linnakeses peatuse, et miskit hamba alla saada ning potsatasime maha miskisse söögikohta, kus meie lähedal istusid kaks väga vana meest. Nii palju kui N. nende jutust aru sai, olime jututeemaks peamiselt meie :) Ühel hetkel nõjatus mulle lähemal istuv vanamees minu poole ja ulatas mulle ühe kommi, öeldes, et selle saadab too teine vanamees. Ahah. Noogutasin talle sõbralikult ja tänasin.

Ühel hetkel hakkas too kommivana, kelle vanuseks oli 80+, lahkuma ning tema tee viis meie lauast mööda. Jäi laua juurde seisma, vaatas mulle pikalt otsa ja pakkus veel kommi, alustades ise saksakeelset vestlust. Nentisin, et ma tegelikult seda keelt ei oska. Proovisime siis inglise keeles ning üritasin talle selgitada, kus kohast ma tulen ja mis keelt ma räägin (eesti keel oli tema jaoks miski tundmatu nähtus). Kogu selle aja vaatas ta mulle sellise armastusväärse vasikapilguga otsa, et kui tegemist oleks olnud poole noorema mehega, oleks N. pidanud oma olematu armukadeduse kusagilt välja kaevama ja mehe duellile kutsuma. Keelebarjääri tõttu meie jutt väga kaugele ei jõudnud ja nii see vanamees ohkas, vahtis mind veel veidi ja liipas seejärel minema. N. ilgub siiani, et minu suurepärane aaria rassi välimus (miinus mu vertikaalhälve) ilmselt meeldib vanadele austerlastele.

Ma vist kaldusin veidi teemast kõrvale :)

Eile otsustasin, et lähen sõidan järve ääres. Krumpendorfis olin ma varemgi rattaga käinud, seega otsustasin sõita Pörtschach am Wörthersee nime kandvasse külla, mis on umbes poolel teel (tegelikult veidi rohkem) Veldenisse. Klagenfurt-Velden on 20+ kilomeetrit, aga kuna mu rattal on odomeeter katki, siis ei oska ma täpseid vahemaid algusega oma kodust anda. Ilmselt pole see ka oluline. Mõte oli eile minna Pörtschachi ja täna ehk Veldenisse ning järgmisel nädalal teha tiir ümber järve. Muidugi küsib tark inimene, et miks teha Klagenfurt-Velden-Klagenfurt kui ümber järve tiir tuleks umbes sama? Põhjus on rongides. Kui oma suutlikkust ei tea, on mõistlik püsida rattateel, mille ääres on rongipeatused :)

roosa-hotell

Ilm oli suurepärane ning Pörtschach samuti. Ma polnud varem seal külas käinud ja ma pean nentima, et see on isegi ilusam kui Velden, mida ma senini järveäärsetest asulatest ilusaimaks pidasin. Talvel on see küla muidugi varjusurmas, sest tegemist on ikkagi kuurortiga. See ilus roosa maja on näiteks viietärniline hotell.

schloss-portschach

Olles Pörtschachiga tutvunud, oli mul tunne, et minus on energiat veel terve mäe jagu, seega ma mõtlesin, et ma sõidan natukene veel edasi. Natukesest sai veidi rohkem ja äkitselt olingi ma Veldenis. Soh. Veidi ootamatu, aga mis siis ikka. Istusin rattal ja mõtlesin, et mis oleks parim strateegia – jätkata ja teha tiir ümber järve, keerata ots ringi ja minna tagasi, minna rongi peale. Kuniks ma mõtlesin, hakkas taevast sadama lumehelbeid, seega ma võtsin vastu otsuse, et sõidan tagasi, sest äkki läheb väga lumiseks ja ukerda siis seal rongipeatusteta järvekaldal. Ei karda raskusi pingviin pioneer ja kui liiga raske on, siis Pörtschachis on rongipeatus.

Esimesed 100 meetrit tagasisõitu oli väga raske, ületamatu väsimus langes mu peale ning varbad hakkasid külmetama. Huvitav, eks, muidu vaat et higi voolab (ikkagi kohati ülesmäge sõit), aga varbad külmuvad kringliks. Otsustasin, et lähen ikka edasi ja kui ikka väga hull on, siis ootab mind rongipeatus. Pörtschach saabus kuidagi kiiresti ja väsimus oli ka kadunud, seega suundusin Klagenfurti poole. Umbes kilomeeter külast väljas mõtlesin igatsusega rongi peale. Aga päästa polnud enam midagi, sest ümber ma ju ometigi pöörama ei hakka! Tehtud see 40+ kilomeetrit sai ja tegelikult on see ju üldse mitte nii suur vahemaa. Ise lihtsalt nõrk!

Täna on jalad väsinud, tagumik keeldub kategooriliselt sadulasse istumast, aga N.-i ülitark kaal, mida ma vahel harva enda traumeerimiseks kasutan, teatas mulle, et ma polegi enam “overfat” vaid “healthy“. See kaal nimelt möödab keha lihasmassi, rasvaosakaalu ja vett (ma ei tea kui täpselt just) ning nii palju kui ma mäletan, on ta mulle alati “overfat” karjunud, sest mu keha rasvaprotsent on nõks üle 30. Täna aga mitte! Ma sõin selle tähistamiseks veidike šokolaadi :)

Oma lubadusest kinni hoidmiseks peaks ma vist nüüd oma matkasokki tekkinud augu ära nõeluma. Täna jäi sõit ju vahele…

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s