Rat-at-at-at-ta-ga

Mul on jalgratas. Mul on ta olnud üks seitse-kaheksa aastat või nii, kuid aktiivselt kasutanud olen ma seda enam-vähem mitte kunagi. Ostsin endale ratta suures entusiasmipuhangus, mille sisse jäi ka rattaretk Pärnu-Kuressaare-Pärnu ning üks suvi mõõdukalt tihedat rattasõitu Tallinnas. Tallinn, te ilmselt nõustute, pole just kõige rattasõbralikum linn.

Ühel hetkel hakkas ratas kodus ette jääma (hoidsin seda elutoas, sest keldrisse panemine oleks võrdunud kohese rattakaotusega) ning kitsast koridorist ja läbi mitme ukse rattaga välja manööverdamine oli kohutavalt tüütu. Nii liikus ratas ühel hetkel suvekoju ning seal ta ilusasti seisis ja seisis ja seisis. Austriasse kolides võtsin ratta kaasa, sest märkimisväärselt rooste polnud ratas läinud ja eeldasin, et siin võiks sellega tore seigelda olla. Lõppeks on mul ju maastikuratas, mida kõike sellega teha võiks!

Esimest korda läksin rattaga sõitma ilmselt oktoobris, sest soovisin esmalt rattakiivri osta. Tuleb tunnistada, et ma ei kanna enam kiivrit, sest ilm on külm ja mütsiga koos on ta neetult ebamugav. Tegelikult on ta neetult ebamugav ka ilma mütsita, aga ilmselt on tegemist harjumist vajava asjaga. Keelekursuse kõrvalt käisin sõitmas mõned korrad, kindlasti vähem kui 10, sest peale pikki õppepäevi ei kutsunud kuidagi see ratas. Siis saabus talv, siis ma olin Eestis ja nii see ratas seisis ja seisis ja seisis. Mõtlesin pühapäeval, et müüks äkki ratta maha. Mõlgutasin seda mõtet ja siis otsustasin esmalt siiski veidi veel rattaga sõita. Olen nüüd kaks päeva järjest teinud selliseid tunniajaseid rattasõite ning ma olen ootamatult avastanud, et pagana äge on.

Minu esialgne viga algselt sõitma hakates oli püsida kesklinnas ja suurematel tänavatel, kus on kahjuks rohkem liiklust. Ehkki austerlased on ülimalt rattasõbralikud, ei meeldi mulle siiski autodega võidu sõita (kõnniteel jooksvad rattateed on teeületuste poolt väga hakitud). Eile avastasin aga ühe laheda raja, mis ei alga üldse mitte kodust väga kaugelt ning sellelt teelt hargneb veel palju-palju muid radu. Kõik nad pole muidugi kergliiklusteed, aga autosid liigub seal tunduvalt vähem ning ümbruskond on huvitav. Näiteks olen näinud kahte Schlossi nime kandvat majakest, mida Klagenfurti turismilehel kirjas pole. Muud põnevat pealekauba.

Minu teine ja püsivam viga on iseloomutus. Ma võin teha vägagi suurepäraseid (kuid mitte väga detailseid) plaane, aga nende ellu viimine jääb sageli millegi taha kinni. Ma otsin vabandusi, et midagi mitte teha. Teate ju küll neid “ilm on kuidagi kehva” või “kurk on kare, äkki hakkan haigeks jääma” või “täna olen kuidagi eriti väsinud” või “ahh, ma lähen homme ja teen pikema tiiru” vabandusi.

See pole muide probleem ainult sportimise puhul, ma olen endas avastanud laisklooma, kes ei taha hakata ellu viima minu peas pesitsevaid veidraid plaane. Pean endale kusagilt laiskloomaküti leidma ja loomast lahti saama… Seniks aga luban endale, et käin iga päev rattaga sõitmas kui ma just Klagenfurtist reisimise või matkamise pärast ära ei ole. Ma peaks vist miski trahvisüsteemi sisse seadma, et kui ma ei käi, siis ma pean midagi ebameeldivat (aga kasulikku) tegema. Hmm… Ma näiteks jälestan õmblemist, mis siis kui iga käimata kord võrduks ette õmblemist vajava nööbi või muu taolisega? Võib isegi töötada. Aga kus kohast ma neid sokiauke ja nööpe nii palju leian? :D

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s