Targutab jälle

Lugesin eile läbi “Minu Bulgaaria” raamatu ning et see riik on mulle südamelähedane, paneksin mõned kommentaarid siia kirja. Ma ei ole viimaste aastate “Minu …” raamatuid väga lugenud (neid raamatuid tuleb sealt ka kui seeni peale vihma), aga nagu ma mäletan, on selle sarja autorite kvaliteet olnud alati väga kõikuv. On väga head ja on ka väga halba. “Minu Bulgaaria” kuulub sinna positiivsesse pakki ning on mõnus lugemine, ainsad kaks kriitilist märkust oleks faktide ebatäpsus (häirib ilmselt vaid mind) ning isikliku äriga seotud jutu rohkus. Arusaadav muidugi ka, mees läkski sinna äri tegema, mitte näiteks kallima juurde elama või niisama lustima. Mõnes muus raamatus on mind täpselt sama moodi häirinud liigne isikliku elu portreteerimine. Heaks (või pigem halvaks) näiteks on siin Dublini raamat, kus peale autori eraelu suurt midagi teada ei saanudki. Aga noh, lõppeks on see maitse küsimus ja nagu ma olen aru saanud, on kirjastuse eesmärgiks pigem inimeste kui riikide lugusid avaldada. Mind huvitavad riigid ja rahvused ning nende kiiksud lihtsalt rohkem :)

Aga tagasi raamatu juurde. Esmalt ei saa ma mööda minna lingvistikast ehk bulgaariakeelsete nimede/sõnade kirjutamisest eesti keeles. Nimelt on bulgaaria keeles olemas täht ъ, mis hääldub põhimõtteliselt kui meie õ. Tõsi, seda hääldatakse küllalt lühidalt, mis võib tekitada eksliku arusaama, et see täht on seal lihtsalt ilu pärast. Inglise keeles kiputakse seda tähte a-ga asendama (Велико Търново ehk Veliko Tarnovo), aga täpselt paika pandud reeglit siin ei ole (olen kohanud ka Turnovo, Tornovo ja Tyrnovo kirjapilti). Mind veidi häiris, et 9-l juhul 10st oli eesti keelde kantud nimede puhul õ-tähte täiesti ignoreeritud. Näiteks viidati mõnele mäetipule kui vrh. Kurat ei ole sama mis krt, vrh ei ole sama mis връх. Kui häälik on olemas, siis võiks seda ehk kasutada? Või siis võtta mõni inglaste suund. Muidu juhtub näiteks nii, et linnakesest, mille nimi on Гълъбово, saab Glbovo ning segadust kui palju.

N. muidugi nendib siin, et lõppeks vahet pole, kuidas väljamaalased nimesid kirjutavad, valesti hääldavad nad neid nii kui nii :) Ma muidugi pean siin rääkima loo Plovdivist. Kõndisin kord ühel tänaval ja jäin selle silti vaatama. Eesrindlikena oldi tänava nimi sildile nii kirillitsas kui ladina tähestikus kirjutatud. Hmm, Viktor Jugo tänav. Huvitav küll, kes see on. Jugoslaavia autotööstuse isake? Heitsin pilgu kõrgemale ja lugesin bulgaariakeelset nime. Soh, Victor Hugo…

Kirjandusest rääkides, autor mainib, et Eesti saatkond tegi tublit tööd ning selle tulemusena on “Naksitrallid” algklasside kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Pean autorit kurvastama, see tubli töö tehti pigem Nõukogude Liidu poolt, sest N.-i õele oli see raamat kohustuslik ning tema läks kooli kas 89 või 90. Kuidas ma seda üldse tean? Oma esimesel Bulgaaria reisil sattusin N.-iga Sofia raamatuturule ning märkasin “Naksitrallide” bulgaariakeelset versiooni (kasutatud raamat). Ei taibanud teda toona osta ning jäi kummitama. Eelmisel aastal sattusime sinna jälle, sest näitasime linna Loodustargale ja Slaavi Kõrvitsale ning nemad leidsid selle ühest poest üles. Maksin krõbeda hinna ära ning otsustasime raamatu N.-i õele sünnipäevaks kinkida. Ta oli kingi üle väga elevil ning ütles, et pidanuks seda raamatut koolis lugema, aga see oli nii haruldane raamat, et tal ei õnnestunud seda kusagilt leida. Peakski küsima, et kuidas meeldis.

Suusakeskustest ja kuurortitest ei oska ma suurt miskit kaasa rääkida, sest ikka veel pole ma käinud Bulgaaria Musta mere rannikul ning suusatamine mind ei paelu. Üldiselt on mulle jäänud mulje, et bulgaarlased ei armasta ise ka oma rannikut, sest see on kohutavaid betoonlärakaid (loe: hotellikomplekse) täis, hinnad on mõttetult kallid ning meri ääretult räpane. Kui mere äärde minna, siis juba Kreekasse või Türki. Igal aastal tuleb rannikult erineva jõledusastmega uudiseid ning liigub hulganisti linnalegende. Näiteks ei tohiks mitte mingil juhul süüa kohalikke krevette, sest väidetavalt nopitakse neid solgitorude juurest (head rammusad, eks). Üldse ei tohiks Bulgaarias väga kala süüa, sest Lugupeetud Ämmakandidaat on kalast suisa kahel korral haiglas lõppenud toidumürgituse saanud. See võib muidugi olla seotud sellega, et bulgaarlased ei oska kala valmistada või sellega, et tervisekaitse ei tööta hästi (näiteks sulab külmutatud kaup üles ja siis külmutatakse see uuesti ära). Ka kala tasub minna Kreekasse sööma.

Lisaks on rannikul ülemeelikud noored turistid, kelle jaoks alkohol on odav ja ilmselt on käimas võistlus, kes suudab end kõige suuremasse mäluauku juua ning kõigest hoolimata suguhaigusteta tagasi kodumaale jõuda. Ühel hetkel hakkasid hotellid oma rõdude ümber ja alla paigaldama metallvõrke, sest Briti noortega juhtus mitu traagilist õnnetust, sest mõni arvas heaks kas naaberrõdule ronimist või rõdult otse basseini hüppamist proovida. Peale paart pudelit odavat kohalikku kärakat pole see vast väga hea mõte… Mitte et see ka kaine peaga hea mõte oleks…

Suusakuurortitega on muidugi see häda, et lumist aega jääb järjest napimaks, aga miskil põhjusel ehitatakse neid kogu aeg juurde. Avalik saladus on, et suurem osa neist kuurortitest on maffia rahapesukate ning nii mõnigi neist (ka too kiidetud Bansko oma) on ehitatud keskkonnakaitse nõudeid eirates. Banskot soovitan ma samas küll, aga mitte talvel. Seal toimub suurepärane jazzifestival, mis järgmisel aastal toimub 18. korda ning ajavahemikus 8-13 august. Veel viimati oli festival täiesti tasuta ning esinevad seal suurepärased muusikud. Lisaks saab Banskost teha kiire autosõidu Vihreni matkaonni juurde ja võtta ära (kui jaksu on) Bulgaaria kõige ägedam mägi. Nimeks Vihren, kõrguselt teine, legendi järgi kõuejumala kodu (Perun nimeks, muide), näeb äge välja ning selle lähedal kasvavad alpi jänesekäpad ehk edelweiss lilled.

Mitte ei saa ma mööda minna ka sellest kivipõrandate jutust ehk lõunamaades kipuvad majade põrandad olema mitte puidust vaid kaetud plaatidega. Meile kuidagi veider. Oma tõde on kindlasti koristamise lihtsuses, aga vähemalt tänapäeval mängib rolli ka korraliku puitmaterjali nappus. N. on mulle rääkinud kui keeruline oli tal umbes 8 aasta eest sauna ehitada, sest korralikke lavalaudu polnud kusagilt saada.

Kivipõrandad tähendavad aga loomulikult sokke ja susse ning N.-i pere on pidanud lisaks mu veidrale kohvipõlgusele harjuma ka mu sussipõlgusega. Tähendab, mul on kodus sussid ja ma isegi kannan neid, aga ainult siis kui tõesti külm on. Mis ma selle +35-ga neid susse veel jalga panen? Külla minnes pannakse sulle üldiselt sussid nina alla, aga ma vahel teen pätti ja ignoreerin. Eriti kui mulle roosasid tupsukestega susse pakutakse.

Enne kui ma liigun edasi söögi juurde, pean võtma ja hurjutama raamatu autorit (mäletate veel, ma siin natuke targutan ühe raamatu üle) tõsisemas faktiapsakas. Või ehk sattus ta tõesti miski vähemuse otsa seal Sofias. Märts ja мартеница ehk komme kinkida 1. märtsil kõigile sõpradele punasest ja valgest lõngast punutud nöörijupp, mis seotakse ümber käe (vahel ka punased ja valged lõnganukud, mida rinnas kantakse). Tegemist on väga olulise tavaga ning isegi need, kes riigist ära kolivad, kipuvad seda kommet alal hoidma (Arheoloog näiteks pidi oma nöörikest augustini käe ümber kandma, sest New Yorkis kurge näha pole just väga tõenäoline). Raamatus väidetakse, et ära võib nad võtta esimeste pungade nägemisel, aga tegelikult võetakse nad ära esimest kurge nähes. Võttes arvesse, et mandlipuu hakkab juba veebruaris õitsema, on märtsis veidi hilja pungi oodata :) Vana paganlik viljakuserituaal põhimõtteliselt ning kantud martenitsa võib siduda kas puu külge või panna kivi alla. Mõned puud on neid väga täis ja ausalt öeldes näeb see päris ilus välja ka pikema aja möödudes.

Ja nüüd söögist! Ma ei tahaks vaielda selle üle, kas кисело мляко tuleks tõlkida hapupiimaks või jogurtiks, aga ütlen siiski ära, et 99,9% juhtudel on talle viidatud kui jogurtile. Täpselt nii ei ütleks ma ka сирене kohta toorjuust vaid pigem feta-tüüpi juust ning katsun pigistada silma kinni väite juures, et боза jooki kusagilt väga ei saa. Saab küll, igast toidupoest, vanakooli koogipoodidest (сладкарница) ning баница piruka müügiputkadest, mida autorgi oma jutu kohaselt sageli väisas. Tsiteerides N.-i: “Banitsa ja boza käivad kokku kui sukk ja saabas!” Aga no шопска салата, siin tuleb esiteks legendid ritta seada ja siis loomulikult ka retsepti jagada (miks seda küll raamatus ei olnud?). Kui nüüd mõtlema hakata, siis kuhu jäi ka hea kodune лютеница? Ja kodune vein (rääkimata rakijast)! Kurat, kirjuta või ise Bulgaariast raamat! :)

Igastahes. Selle salati päritolu üle ei vaidle Balkanil mitte keegi ning selle salatiga on nagu Vana Tallinnaga – see on traditsiooniline ja tuntud asi, mis juhtumisi leiutati viiekümnendatel. Balkanturism ehk toonane riiklik turismiagentuur otsustas turistide hüvanguks uusi “tüüpilisi” sööke leiutada ja see tulemus hakkas kõigile koletumal kombel meeldima. Põhjusega muidugi, sest tegu on geniaalselt lihtsa ja imemaitsva salatiga.

Võta küpseid ja hõrgult lõhnavaid tomateid (kui pole, siis vali kõige kobedamad kirsstomatid), kurki (sobib nii pikk kui lühike, peamine et hästi maitseb), õhukese seinaga paprikat (Eestis vaata pakendatud köögivilju, enamasti on nad 2-3 kaupa kotikeses; klassikaline ümmargune paprika ei sobi), sibulat (soovitaks punast, võib ka värsket rohelist sibulat või suisa peterselli kui sibul kohe üldse ei maitse), kõvemat sorti feta juustu (ma soovitaks maitselt hapukamat, juustu peab saama riivida), oliiviõli, valget veiniäädikat, kaunistuseks üks oliiv ja petersellioks.

Pane pann tulele (õli ära pane) ja kui see on mõõdukalt kuum, aseta sinna pestud ja kuivatatud paprikad. Rösti kuniks neil nahk kohati mustjaks tõmbub ja paprika pehme näib, siis pista nad plastkotti (või kaanega karpi) ja jäta oma kuumuse ning auru sisse mõneks ajaks istuma. Kui paprika on käideldavaks jahtunud, tõmba koor maha ning eemalda seemned ja vars. Kui kõik see eelnev pole mingil põhjusel võimalik, kasuta toorest paprikat, aga elamus jääb tunduvalt nürimaks. Kui sa leiad poest röstitud paprikat (mitte marineeritud, eks), siis võid proovida ka seda kasutada. Bulgaarlased ostavad sügisel kottide kaupa paprikaid ning mõned nädalad on õhus paprika röstimise lõhn, sest röstitud paprikaid pannakse hulganisti purkidesse (ja vahel sügavkülma), et neid siis talvel salatiks, ljutenitsaks, mišmašiks või jumal teab milleks kasutada.

Haki kurk ja tomat suurteks tükkideks (kirsstomat lõika pooleks). Haki ka sibul ja/või petersell, esimese puhul on täiesti maitse asi, kas teha sibulast pudi või poolringid. Ribasta ka röstitud paprika, sega kõik ained omavahel kenasti ära ning vormi neist vaagnale/taldrikule/kaussi kuhi. Kalla peale oliiviõli ja veiniäädikat, riivi peale ohtralt fetat (salat peab olema korralikult kaetud), aseta kõige tippu üksik oliiv ning pane talle seltsiks petersellioks.

Mul läks nüüd kõht tühjaks…

Advertisements

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s