Läbi!

Üheksa nädalat intensiivset saksa keelt on nüüd läbi. Huh. Pisikene pea vajab nüüd pisikest puhkust, aga mitte liiga pikka, sest kõik õpitu tuleb kasutusse panna ning sõnavara edasi arendada. Eilne eksam oli talutav, kuid minu jaoks tehtav vaid seetõttu, et meil lubati kasutada sõnaraamatuid, mis üldiselt reegliks ei ole. Sõnaraamatu abiga juhtus nii, et ma tegin kursuse kolmanda tulemuse ning mulle anti täna B1/b tunnistus (rääkimine 3, muud 1), mis on minu hinnangul tegelikult vale.

Vale just seetõttu, et need tasemed tähistavad ka sõnavara teadmist ja kasutamist, aga ilma sõnaraamatuta oleks ma ehk napilt läbi saanud. Ülejäänud inimesed minu kursuselt oleks ka punktides kaotanud, kuid nad poleks nii hädas olnud kui mina. Olgu, neil oli ka võimalus raamatut kasutada ning oma viga, et nad seda rohkem ei teinud. Kirja kirjutamises sain ma näiteks kõige parema tulemuse, aga see on ehk seotud ka sellega, et ma olen neid eksameid juba paar korda teinud. Lihtne reegel on, et kasutada tuleb sõnavara ja lausekonstruktsioone, mida sa hästi oskad. Eksam pole see koht, kus eksperimenteerima ja eputama hakata.

Ehk siis kui ma peaks homme minema ja ametlikku tasemetesti tegema, siis ma kukuks täie lauluga läbi. Ka grammatikaülesannetes tuleb kontekstist täielikult aru saada, ei ole need harjutused enam lapsikult lihtsad, kus näiteks ainult sõnade soo teadmisest piisab.

Saime viimasel paaril päeval veidi ka B2 taseme grammatikat (või pigem keeleloogikat) nuusutada ning võttis ohkama. Näiteks kõik need viisid, kuidas ühes keeles on võimalik eitada. Oma emakeele puhul ei mõtle sa kunagi kõigi nende väljendite peale, aga võõrkeele puhul tuleb see kuidagi üllatusena, et keel polegi nii sirgejooneline ja lihtne. Aga ma ei mõtle selle kõige peale veel, sest esmalt tuleb oma olemasolevat lihvida ja kasutada ning ehk kunagi hiliskevadel võiks mõne B2 taseme raamatu endale otsida ning omal käel veidi nokitseda. Hea vundament on loodud, nüüd tuleb tegeleda sõnavara ning seejärel nüanssidega, mis keelt rikastavad (nagu kõik need eitused).

Läksime peale kursuse lõppu mõne inimesega koos sööma (sain väga head hirveraguud) ning jäin ühe meie itaallasega juttu rääkima. Saksa keeles. Julgustas mind rääkima ja ei lubanud inglise keele peale üle minna. Tegelikult on see päris üllatav, kui palju ma suudan rääkida, kui ma end kokku võtan. Midagi väga keerulist muidugi ei saa rääkida ning vigu on “nigu pisikesi sigu”, aga vaikselt tuleb. Olen viimastel päevadel ka poodides julgemalt saksa keelt harjutanud, sain apteegis vitamiini ja šampooni, kasutatud raamatute poest lasteraamatud ning täna IKEAst ühe erilise kingituse kätte. Ning ei, need ei olnud “Tere, ma võtaks need, aitähh ja head aega” vestlused. Sisaldasid rohkemaid lauseid :)

Raamatupoest sain lisaks kahele pisikesele lasteraamatule ka sellise ilusa asja:

grimm-muinaslood

Imeilusad illustratsioonid, hea köide (üks äär on kullatud…) ja lugeda on teda ka kindlasti suur rõõm. Muinasjutud mulle meeldivad :) Maksis rõõmsad 25 eurot ning ma pean tunnistama, et ma olen rohkema raha eest tunduvalt kehvemaid uusi raamatuid ostnud.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s