Kaotatud ja leitud

Vurasime eile järjekordse mäe suunas ning tee oli, nagu siin tavaks, rämedalt järsk ning lisaks sellele veel halvas korras. Selline kehvemapoolne kruusatee, aga kalde all. Ühel hetkel kõlas veider hääl, kuid me ignoreerisime seda ning sõitsime edasi. Parklas avastasin, et järjekordne ilukilp on lännu. Sidruni kilbikesed on kehvavõitu ning niigi oli neid ainult kolm alles, seega me väga ei nutnud selle üle. Liiatigi ma aimasin, kus see kilp lebab.

Matk jäi tervislikel põhjustel lühikeseks – sedapuhku oli mul halb olla, nii et saime Mittagskogelit vaid eemalt imetleda. Olles umbes pooleteise tunni pärast parklasse tagasi jõudnud ning suuna allapoole võtnud, olime ilukilbi juba ammu unustanud. Tema meid aga mitte, sest ühel hetkel märkas N. seda teel lebamas, pidas auto kinni ning pani kilbi tagasi. Mõnda aega ehk püsib veel.

N. juba irvitab, et ta kolleegid peavad teda ilmselt miskiks eriti veidraks Ida-Euroopa kolliks – nutitelefoni ei ole (vähe sellest, eriti iidne Nokia on!), auto on vana, mõlkis (rahe!), puuduvate ilukilpide ja hõbeteibiga parandatud autonumbrihoidjaga. Peaks talle kusagilt kirbuturult piraatkaubamärkidega riideid muretsema, siis saaks pildi veel ilusamaks :)

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s