Unenäoteater

Väisasin eile kolmandat korda elus Sofiat (kui jätta kõrvale lennujaamast tulek ja sinna minek). Mõneti on see muidugi naljakas, et ma olen Bulgaarias umbes kuuendat (viiendat? seitsmendat??) korda, kuid Sofiasse kunagi eriti ei satu. Viibisin seal kaks päeva oma esimese külastuse ajal ning teist korda eelmisel aastal kui meiega tulid reisile A. (viidakem talle, nagu siin kombeks on saanud, nimega Loodustark, sest nii palju kui tema, ei tea ilmselt loodusest keegi) ja Slaavi Kõrvits (ülikoolist külge jäänud nimi, kes enam mäletab miks). Sofia lihtsalt ei kõneta eriti mind ning N. ei salli seda linna kohe üldse. Eile aga, eile oli põhjust sinna linna minna, sest toimus N.-i absoluutselt kõige lemmikuma bändi kontsert. Jätkamiseks pane järgmine video käima, ka siis kui progerokk sulle ei meeldi (jah, see laul kestab tõepoolest 19 minutit):

Tõele au andes käisime me Dream Theaterit selle tuuri raames kuulamas juba märtsis kui nad Vilniuses esinesid. Sofia kontsert ei olnud meie plaanides, sest väidetavalt on kontserdi toimumiskohas eriti halb akustika, olematu konditsioneer ning noh, Sofia, eks. Plaanid plaanideks, reedel ostsime piletid ning teisipäeva pärastlõunal suundusime Sofia poole. Meie auto istus sel hetkel paranduses (konditsioneer jälle ei tööta), seega laenasime N.-i vanematelt autot. See on selline suure pere auto. Mul tekkis korraks Scooby-Doo hetk – these meddling kids and their dog! Või siis et kaks teismelist on pätsanud vanemate auto ja lähevad keelust hoolimata kontserdile.

Bulgaaria on omapärane, sellest olete ehk juba aru saanud. Nii oligi sissepääsu juures lademetes inimesi, kes müüsid kõikvõimalikku bändi sümboolikaga träna. Ja-jah, täiega originaal! Väidetavalt oli bändi eelmine trummar viimasel korral Sofias esinedes käinud mingil muusikaturul ja ostnud kokku suure hulga Dream Theateri piraatplaate. Huumorimeel ei ole selles inimeses kaduma läinud.

Erinevalt Vilniusest oli sellel kontserdil meeleolu hoopis vägevam, sest ilmselgelt oli siia kokku tulnud hoopis enam fänne ning samuti oli korraldaja teadlik, mis bänd tulekul on. Vilniuses näiteks minu hinnangul väga ei olnud, sest kuidas sa selgitad olukorda, kus lavaesised seisukohad on kõige odavamad ning istekohad (sic!) maksavad rohkem. Kes tuleb istudes rokkima? Sofias oli kaks seisuala (istekohad olid ka…) ning mida lavale lähemal, seda rohkem raha välja käima pidi. Kuna Bulgaaria on siiski odav maa, maksis kõige kallim pilet sama palju kui Vilniuse kõige odavam pilet. Huvitav millise me küll võtsime?

Mulle meeldib jazz, mulle meeldib folk, ma võin isegi aeg-ajalt kuulata hipstereid, aga… Jazzi saatel sõrmenipsutamine, folgi saatel õõtsumine või irooniline nautlemine (nad meeldisid mulle enne kui nad tuntuks said, eks) ei saa siiski mitte kuidagi suure higise rokifännide massi vastu, kes elavad kontserdile kaasa, nagu tegemist oleks nende elu viimaste minutitega. Kogu lavaesine on kui suur elusorganism, mis elab ja hingab ühes taktis, mil näib olevat n-ö pesateadvus (no kuidas sa hive mind’i tõlgiks?), mida juhitakse lavalt. Laulja tõstab käed ning rahvas tõstab käed, kitarrist liigub lava ühte serva ja rahvas liigub samas suunas.

Ja no muidugi kaasa laulmine (karjumine?). Mis sest, et sõnu alati ei tea või mäleta, asi on selles tundes. Kes meist ei oleks kontserdil kõigest hingest kaasa üüranud midagi järgnevat:
LALALAAAA, TADADAAAAAAAAA
SIIN ON VEEL MINGI OSA
AGA KA SEE EI TULE MEELDE
LALALAAAAAAAAAA, JEEEEEEEEE!

Hääl on mul kähe, kael on tukaloopimisest kange ning kõrvad vilistavad veel natuke. Viimases on veidi süüdi minu kõrval seisnud noormees, kes üürgas ja huilgas kohe eriti kõvasti. Kusjuures ta tuli kontserdi lõppedes mu juurde (ma parasjagu kurtsin N.-ile, et ma olen vist kurdiks jäänud) ja vabandas naeratades, et ta nii lärmakas oli. No kohe ei saanud teisiti! Arusaadav.

Kui te aga tahate teada, milline nägi N. välja kui ta oli umbes 17, omas väga pikki juukseid ja tegi bändi, siis avage järgnev klipp ning kerige 1:45 peale kui on näha bändi bassimängijat. Mul on N.-i ühest esinemisest klipp, kus ta seisab laval samasuguse keskendumisega. Mina ja kitarr, maailma ei eksisteeeri. Ma üritan teda ikka veenda, et pikad juuksed võiks tema ellu tagasi tulla, aga no ei võta vedu!

Kui te veel ei märganud, siis nende klahvpillimängija näeb välja kui võlur. Milline habe!

Muide, selliste raskemahõnguliste (kuivõrd see Dream Theateri kohta käib, nad teevad väga erinevat muusikat, kohati metal ja kohati nagu uus Pink Floyd) kontserdite puhul on üks väga meeldiv aspekt veel. Naiste wc järjekorrad on tillemad kui meeste omad. Lõpuks ometi!

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s