Mägiteed ja mägimatkad

Nüüd kus me oleme enam kui nädalakese Bulgaarias viibinud, on meil olnud aega ka veidi matkata. Ei midagi väga suurt, lihtsalt paar ühepäevast matka siin ja seal, nii meie oma küla läheduses kui ka veidi eemal.

Laupäeval, enne külapidu, võtsime Arheoloogi kampa ning läksime üht koske vaatama. Minek tähendas umbes 40 minutit autos, et jõuda raja alguspunkti ja siis ligi 3 tundi matkarajal. Selline mõnus ülesmäge jalutuskäik, mis keerutas mägede vahel ja jõe (oja?) kaldal. Ilus lehismets, kohati järsud tõusud, rahu ja vaikus. Mõnes mõttes ei midagi erakordset, kuid matkahooaja alustamiseks igati sobilik kõnnak.

Tähistasime seda olulist hetke Batškovo (või siis Bachkovo kui inglisekeelset versiooni kasutada) kloostri juures asuvas külakeses. See küla õitseb ja õilmitseb ainult tänu kloostrile, kuhu voolab kokku hulganisti turiste nii Bulgaariast kui mujalt. Kloostrisse viival teerajal on muuhulgas turg, kus Hiina kräpi vahel müüakse ka imeilusat (ja praktilist) Bulgaaria keraamikat ning igasuguseid moose, kuivatatud taimi ja ka kodust samakat.

bg-keraamika

Söögikoht oli aus ja hea ning minu saagiks sai muu hulgas roog nimega Närviline Lihapall. Tegemist oli 300-grammise sealihast kotletiga, mis mõõdukalt vürtsikas ja lahtisel tulel grillitud. Nämm-nämm! Kuidas ma tean, et see oli just 300 grammi? Bulgaaria trahterites (механа) ja ka paljudes muudes söögikohtades on kombeks märkida menüüs ära toidu kogus, mis teeb tellimise mõneti lihtsamaks, sest pagan sa tead, kui suur see lihapall või kebabikene täpselt olla võib.

Poisid tellisid omale ka värsket saia ning see osutus närvilise pallikese kõrval teiseks suureks elamuseks. Saia nimi on põrlenka (Пърленкa) ning see meenutab nii mõneski mõttes India naan leiba. Pilti mul pakkuda ei ole, sest see lõhn oli hullutav ning me haarasime kõik korraga selle saia järele. Iseenest kahju, sest Google ei paku pooltki nii isuäratavaid pilte sellest saiast. Ühesõnaga soovitan soojalt ning väidetavalt on see tõusev trend seda leiba Bulgaaria trahterites pakkuda ehkki näiteks menüüs seda ei olnud, kelner ise küsis, kas sooviksime.

Kui kedagi huvitab palju maksab eine kolmele piirkonna ühe suurima turismiatraktsiooni kõrval, siis valmistugem hämminguks, sest meil kulus kokku 15 eurot. See sisaldas kahte salatit, närvilist lihapalli, kahte kebabi, grillitud kana, kahte saia, kahte koolat, ühte õlut ja kolme taimeteed. Ärgem muidugi unustage, et (ametlik) keskmine palk on siin kandis võrdne meie miinimumiga ehk kohalike jaoks ei ole see summa nii naeruväärne. Tõsi, Bulgaarias on kombeks riiki maksudega petta ja oma tegelikke sissetulekuid varjata nii et kes see täpselt teab, mis see õige keskmine palk on.

Pühapäeval võtsime kahekesi ette retke Sitovo külla, mis asub samuti Plovdivi lähedal, kuid kõrgemal mägedes ning kus püsivalt elavat umbes 14 hinge. Koht on järjest populaarsem suvemajade omanike seas, nii et suviti on inimesi palju-palju rohkem. Tee sinna oli järsk ning mina kasutasin võimalust harjutada mägisõitu. Kõik oli väga vahva kuniks ühel hetkel asfalt otsa sai ning enam-vähem OK tee asendus väga halva kruusateega. Hiiglaslikud löökaugud, vihmade abil teesse uuristatud kanalid ja muud lõbusad elemendid. Hea praktika, mis muud. Lihtsalt maksimaalselt 20 km/h ukerdades võtab see küllaltki väike vahemaa palju aega. Muide, teadmiseks algajale mägisõitjale, et väidetavalt on optimaalne kiirus mäest alla tulemiseks sama, mis sa suudad masinast välja pigistada mäest üles minnes. Ehk kui ülesmäge üle 50 ei suuda või julge, siis ei tohiks allamäge ka 50st kiiremini sõita.

Esimese peatuse tegime enne küla, kus ühel mäenõlval asuval rahnul leiti 1928. aastal müstiline kirjutis. Senini pole keegi seda tõlkida suutnud ning arvamused selle päritolust ning vanusest varieeruvad. Osa leiavad, et tegemist on ilmselt 1200 e.m.a kivisse raiutud teatega, mis võib olla keltide või slaavide vanas kirjas (mulle meenutasid need tähed veidike ruune), teised arvavad, et tegemist on hiljemalt 19. sajandi lõpus või 20. alguses tehtud võltsinguga. Kui keegi soovib proovida oma kätt tõlkimisel, siis aga palun:

sitovo

Sitovo on armas küla, kus näeb tüüpilist selle piirkonna külaarhitektuuri ning mis on tänu suvitajatele suhteliselt heas korras. Meie peamine huvi oli liikuda külast edasi jalgsi ning leida koht, kus kunagi seisis roomlaste kindlus (pigem küll väike garnison). Kindlusest ei olnud küll ühtegi ilmselget jälge, kuid koht ise oli muljetavaldav – suured kaljurahnud, ägedad vaated ümbritsevatele orgudele ja teedele. Mõni ime, et roomlased siia oma valvepunkti rajasid, kõik ümbritsev kui peopesa peal. Kohtasime seal rahnudel turnides ka teisi seiklejaid, kes hoogsalt väga hea tehnikaga kaljusid filmisid. Mul ei olnud mahti neilt küsida, aga ma kahtlustan, et tegemist oli kaljuronijatega, kes mingit ägedat ronimisvideo plaanisid:

sitovo-ruins

Tagasiteel tegime arbuusipeatuse ning hiivasime autosse ilusa nunnu, mille õhtusöögi lõpetuseks suuremas jaos nahka pistsime. Küpsed virsikud hommikusöögiks, arbuus õhtusöögiks, nii võib ju varsti taimetoitlaseks hakata!

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s