Pidustused tervele külale

Kui N. mainis, et laupäeval toimub meie külas miski külapidu/külapäev, olin ma erakordselt vaimustuses. N. muidugi üritas kohe mu entusiasmi jahutada ning teatas, et see ei saa olema kindlasti midagi sellist, nagu ma oma peas ette kujutan. Tühja sellest, pidu!

Ettevalmistused peoks hakkasid külas mõni päev varem ning see kujutas endast suuremate löökaukude hööveldamist. Kui küla keskmises osas ehk seal, kus pidu toimus, parandati augud mõne päeva joksul ära, et peoks kõik korras oleks, siis kaugem tänavaots oli veel täna hommikulgi tegemata. Küllap ühel päeval saavad needki tehtud. Täna, homme, järgmisel kevadel…

Matkamast tagasi jõudes oli pidu juba algamas. Telgid olid püsti, lava oli paigas, müügiletid träna täis ja rahvast ka üksjagu. Meil õnnestus loomulikult avatseremooniast ilma jääda, sest oli vaja auto maja juurde ära viia ja siis N.-i pere ära oodata, seega pidu oli hoos kui me kohale jõudsime. Tegime esmalt tiiru suurepäraste müügilettide vahel ja kui ma ütlen suurepäraste, siis ma mõtlen “ilge Hiina kräpp”. Teate küll, igasugused vilkuvad ja heli tegevad vidinad, plastmassist relvad ja muu taoline jura. Vaadates kui palju neid lastel käes oli, siis ilmselt on see kasulik äri ehkki ma veidi kahtlen nende inimeste vaimses tervises, kes leiutavad mänguasja, mis näeb välja kui panda ning kui ta nupust sisse vajutada, lähevad loomal silmad roheliseks, ta hakkab kõndima ning kostub pinisev muusika. Miks? Miks?!

Süüa sai loomulikult ka. Meie saagiks oli erkroosa suhkruvatt, tzatza ehk pisikesed friteeritud kalakesed (ilmeline õllesnäkk) ning värskelt keedetud maisitõlvik. Viimane on minu absoluutne lemmik ning pisikesi müügipunkte leiab isegi suvalistel tänavanurkadel. Näiteks Plovdivis on N.-i vanemate kortermaja kõrval valgusfoor ja selle kõrval istub iga päev mees suure keedupotiga. Tavaline taks on üks leevike ühe tõlviku eest (1 leev on 50 eurosenti). Mina ostsin oma tõlviku vanadaamilt, kes mulle potist kõige suurema ja ilusama välja õngitses, paberisse keeras ja siis soola ulatas. Imeline!

Mul oli suur südamesoov süüa ka mõned pontšikud, aga kuna müügineiu oli väga kinni oma miinimumkoguses (10), siis jäi kaup katki. Korraks kaalusin võimalust N.-i õepojale (kutsugem teda edaspidi Väikeseks Makedoonlaseks) need ülejäänud 9 sisse sööta, aga see mõte tundus mulle veidike vastutustundetu.

Kultuuriprogramm valmistas mulle väga positiivse üllatuse. Nii nagu Eestiski tavaks, esinesid külapäeval rahvatantsijad ning üks grupp oli kohe eriti osav. N., kes on päris mitu aastat oma noorest elust samuti rahvatantsu teinud, andis hinnalisi lisakommentaare ning rääkis, kuidas nemad lapsena samu tantsusamme õppinud olid. Siin ka nõuanne lapsevanematele – ärge sundige oma lapsi käima trennides, mis neile ei meeldi. Nimelt käis N. rahvatantsus kokku vist 6-7 aastat ning kui esialgu oli ta väike ja talle see kohutavalt meeldis (esinemised ja puha), siis varateismelisena oli see täielik piin. Vanemad seda juttu muidugi ei usukunud ning selle tulemusena on mul siin üks noor mees, kes enne nüsib veenid läbi kui tantsima hakkab.

Aga tagasi tantsude juurde. Nii nagu Eestiski, on ägedaimad tantsud meestel ning üks väga vahva element on n-ö dance off ehk kahe grupi võistutantsimine. Loomulikult on tegu tantsu tavapärase osaga, kuid see näeb sellest hoolimata vahva välja. Lisaks on tantsud sageli kiired ja jalgade liikumine meenutas mulle kohati steptantsu (tap dancing, noh). Andku kõik Eesti rahvatantsijad mulle andeks, aga Tuljak on selle kõrval tühi-tähi. Muidugi ei pea te mind uskuma, aga vaadake ise, järgnev on Bulgaaria ühe kuulsaima ja vast kõige professionaalsema rahvatantsugrupi etteaste:

Kui rahvatantsijad oma etteaste lõpetasid, oli aeg muusikaks. Esialgu kartsime me kõige  hullemat ehk siis šlaager-folki või isegi tšalgat. Viimast defineerib N. kui prostitutsioonielementidega turbofolk, mina kutsuks seda eriti halvaks Serbia ja Türgi folkmuusika elementidega tantsumuusikaks, kus lauljal ei ole ei lauluoskust ega ka eriti rikkalikku garderoobi. Kui soovite end kultuurselt “rikastada”, siis pange YouTube’i otsingusse “chalga”. Külapeol aga astus üles mustlasbänd, mis mängis korralikku Bulgaaria rahvamuusikat (tavaline kombinatsioon muide). Kuulasime veidi ning kõmpisime siis tagasi koju, kus rõõmustasime Väikest Makedoonlast oma katsetega ideaalset paberlennukit voltida (mina võitsin!).

2 comments

    • rohelohe

      Mõtleme ikka talje peale, eks. Pealegi mul oli hulk suhkruvatti, maisi ja friteeritud kalakesi juba põhjaks all. Õlut ka.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s