Meze ja topsike rakiat

Eilset jalgpalli MMi finaali läksime vaatama N.-i parima sõbra juurde, kes hea kokkusattumuse tõttu samuti praegu Bulgaarias viibib (Eesti pole ainuke riik, mis kiirelt oma elanikkonda teistele riikidele kaotab). Meie võtsime omalt poolt kaasa teekonnalt leitud õllekesi ja Slovakkia juustu, võõrustaja sõbra isa näol pakkus lisaks head ja paremat.

Kui Eestis ja naaberriikides, nagu Venemaa, on kange napsu kõrvale kombeks süüa rasvasemat sakuskat, siis siin kandis on hoopis teistsugune meze kultuur. Meze on sõnana tulnud pärsia keelest ning Bulgaariasse jõudnud läbi türklaste, kombena tähistab see aga suupisteid, mida alkoholi (kangus pole oluline) kõrvale tarbida. Ilma mezeta napsutamine on bulgaarlase jaoks tundmatu nähtus, sest hea söök, jook ja seltskond käivad ikka kokku.

Meie alustasime oma õhtut rakiaga, mis on siin kandis enamasti viinamarjadest destilleritud kange naps. Tehakse seda ka murelitest, kirssidest, küdooniatest, virsikutest, aprikoosidest… Ühesõnaga kõigest, millest annab mahla välja meelitada. Küdoonia rakia pidavat olema väga hõrk, kuid kuna küdoonia pole just mahlarikas, siis tehakse seda pigem harva. Loomulikult on igal perel oma n-ö allikas, kes kodus tehtut neile toob või müüb. N.-i vanemad näiteks annavad aias üle jäänud sobivad viljad ühele külaelanikule, kes sellest siis joogi valmis meisterdab. Protsess on, nagu kange alkoholi destilleerimisel ikka, pikaldane ja tegevust täis. Muide, veel paarkümmend aastat tagasi olid külades spetsiaalsed destillatsioonimajad, kus külaelanikud said oma viljadega kohale minna ja jooki valmistada.

Traditsiooniline viis rakiat juua on aeglaselt mekutades ning salatit süües. Salat on otseloomulikult värskest kraamist, vahel fetajuustuga ning kindlasti mitte hapukoorega. Kartulisalat tähistab siin hakitud keedukartulit, sibulat, paprikapulbrit ja oliiviõli. Meie kartulisalatit teatakse kui vene salatit ning senini pole ma seda kusagil kohanud (pole ausalt öeldes otsinud ka). Hapukoor ei ole siin üldiselt tuntud ning seega on tundmatud ka hapukooresalatid, mis on ka loogiline, sest kliimat arvestades läheks selline salat marukiiresti halvaks.

Meie võõrustaja pakkus muuhulgas üht salatit, mille ta olevat just leiutanud ning kuna maitse oli mõnus, jagan siin kohal ka retsepti. Võta noori suvikõrvitsaid ja haki tikkudeks, tee sama toore peediga, sega kokku ja viska juurde peotäis oliive, kalla peale oliiviõli ja veiniäädikat ehk ka veidi soola ja suhkrut kui soovi. Lase natuke seista, sega läbi ja kanna lauale. Nime salatil ei ole, aga nimetagem seda Kriimsilma Mõttevälgatuseks, sest autor on tõeline Hunt Kriimsilm, kes on kandnud kõikvõimalikke ameteid. Viimaseks tegevuseks oli juhtida sihtasutust, mille eesmärgiks on saada Plovdiv 2019. aasta Euroopa kultuuripealinnaks. Pöidlad pihku!

Kui rakia joodud, liigume edasi juustu, singi ja õlle peale. Tasahilju ja kultuurselt degusteerime toodut, vaatame jalgpalli ja räägime juttu. Mõnus bulgaariapärane ööpoolik.

P.S. Ma pean nentima, et ilmselgelt hakkan ma vanaks jääma, sest taban end aeg-ajalt vabatahtlikult oliive söömast. Veider.

One comment

  1. Pingback: Suitsune maitse | Serveri sirvija

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s