Kiisud ja kutsud

Loomad on ilmselt üks neid kultuurielemente, mis piirkondi teineteisest eristab. Vähemalt minu jaoks. Kui ma väike olin, oli Tallinnas koduta loomi parajal hulgal ning kassiperekondi, kes keldrites varju leidsid, oli rohkem kui üks. Aastatega on asi märkimisväärselt paranenud ja vähemalt hulkuvat koera pole mina linnades kohanud, ka kassikesi jääb tänavatel vähemaks ehkki kui Kasside Turvakodu jmt heade MTÜde lehti vaadata, siis võib-olla ma eksin ning koduta kasse on sama palju kui kahekümne aasta eest.

Bulgaaria on selles osas väga teistsugune maa ehkki siingi on näha edusamme. Hulkuvaid koeri on palju ning ega küla vahel täpselt aru saagi, kas peni on kellegi oma või mitte. Krantsid lebavad varjus või soojal maalapil ning on enamasti sellised kõhnemavõitu lontud, kes sulle suurte niiskete silmadega otsa vaatavad ja siis haigutavad. Armsad ja ohutud, kuid mitte alati. Suurlinn Sofia ümbruses hulgub ringi natuke teistsuguseid koeri, kes moodustavad metsikuid karju ja ründavad aeg-ajalt ka inimesi. Statistika ütleb, et keskmiselt üks inimene aastas saab sellise rünnaku läbi ka hukka. Enamasti ründavad koerakarjad kas vanu inimesi või lapsi ehk siis neid, kellest nad endile vähim ohtu näevad.

Probleemiga on jõudsalt ka tegelema hakatud ning mõne aasta eest algas ettevõtmine, mis püüab likvideerida metsikuid karju, hävitamata ohutuid loomi. Lühidalt püütakse kõik hulkuvad koerad kinni, tehakse n-ö ohuhinnang ning seejärel loom kas steriliseeritakse ja kiibistatakse (mitte küll mikrokiibi vaid sellise kõrva külge pandava plastikust lipikuga) või hukatakse. Ideaalis peaks see viima hulkuvate koerte kadumiseni, kuid paraku see ilmselt lähiaastatel veel ei juhtu. Esiteks ei suudeta kinni püüda kõiki koeri ning teiseks on piisavalt hoolimatuid inimesi, kes oma koeri kas hülgavad või siis steriliseerimata ringi joosta lasevad.

Heaks näiteks selle kohta, kui erinevad on inimeste loomapidamisharjumused, on meie külanaabrid. Nimetagem neid nende kunagiste elukutsete järgi Arhitekt ja Meteroloog. Arhitektil on kass, mis paneks inimesi pead pöörama ka Eestis – suur, majesteetlik, paksu karvaga ja massiivsete käppadega. Nimeks on tal Aloyses ehkki mina kipun teda Aljošaks kutsuma. Kassike kannab kaelarihma ja on steriliseeritud. Viimast natuke küll olude sunnil, nimelt meeldib Aljošale kakelda, kuid ta on selles täiesti lootusetu ning saab igalt ümbruskonna kõutsilt peksa. Arhitekt lootis, et ehk aitab protseduur kassi rahulikumaks muuta (ei aidanud). Pere transpordib teda linna ja küla vahet ehk kassi mägedesse maha ei jäta ning kass on ilmselgelt pere oluline liige.

Meteroloogil on üks või kaks kassi, olenevalt definitsioonist “kassi omama”. Mõlemad on süsimustad ning emased, ühe nimi on Precious ja teise oma Maša, esimene on julge, teine endale pai teha ei lase. Nii palju kui mina neid kasse näinud olen, on neist üks alati kas tiine või käib tal sabas üks suurem poeg. Kui palju kassipoegi need kaks kassikest aastatega tootnud on, ei tea ilmselt keegi. Kui paljud neist poegadest on saanud rebasesöögiks, on teine keeruline küsimus. Ilmselt elavad mõlemad Meteroloogi mintsud õues (vähemalt soojal ajal) ning süüa saavad nad kõigi käest. Naersingi eile, et Preciousil on ilmselt miski müstiline juustutaju, sest iga kord kui me õues sööme ja laual on ka juustu, on ta kõpsti kohal.

Pikemat aega haun ma plaani Meteroloogi kassid pantvangi võtta ja loomaarsti juurde minna, aga siin on kolm takistust. Esiteks on Maša mõneti metsik ja tema püüdmine võib olla kohutavalt  keerukas ning nagu öeldud, üks kahest on alati tiine (hetkel näib Maša suht ümar). Teiseks on emaste kasside steriliseerimine keerukam protsess ja seega peaks neid nii eelnevalt kui hiljem kusagil majutama, aga kui üks on metsik, siis… Kolmandaks rikuks kasside ajutine hõivamine ilmselt lootusetult heanaaberlikke suhteid, sest tegelikult on Meteroloog väga tore ja intelligentne vanamees, lihtsalt lemmikloomade suhtes on jäänud minu jaoks vanamoodsa (või siis tavapärase) lähenemise juurde.

Kassisõpru ilmselt huvitaks ka fakt, et kassid on lõunamaades tillukesed. Minu jaoks on enamus neist sellise suuremakondilise kassipoja mõõtu. N. on alati nentinud, et minu kassid on tema jaoks ebanormaalsed suured. Kui kadunud Friida osas võiks veel nõustuda, siis Franz oma 5 kiloga on mu meelest küll täitsa normaalne kõutsike. Franz naudib muideks hetkel samuti vabadust, viibides kuni Austriasse transportimiseni septembri alguses minu vanematega suvekodus. Päike, vihm, vabadus ja maitsvad hiired, nädala eest kui me hüvasti jätsime oli ta igatahes oma eluga väga rahul. Kui ta vaid teaks, mis teda ees ootab…

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s