Poolast üle ja ümber

Ma tunnen, et ma olen oma eelnevates sõnavõttudes olnud vast Poola suhtes veidike kuri ning oleks aeg see ebaõiglus heastada. Poolas on palju toredaid asju ka ning niipea kui mõneti depressiivsest ja närvilisest põhjast liikuda Sileesiasse ehk lõunasse, hakkab kõik hoopis kenam tunduma. Võib-olla on selles süüdi mäed. N. vähemalt väidab, et kerge künklikkus teeb iga maastiku hetkega tema jaoks ilusamaks. Lisaks on Poola lõunaosas metsa ning lõputud põllud ja väiksemad asulad, vähem rekkasid ja kui mitte just suurepärane, siis vähemalt talutav liiklus.

Suure isuga inimest rõõmustab kindlasti see, et Poolas on portsud suured. Minu hinnangul suisa hiiglaslikud. Eile õhtuks söödud kebab oli puuhalu suuruses ning lõunaks saadud supist oleks söönuks saanud vähemalt kaks mind. Hinnad on seevastu pisikesed.

Poest võib leida põnevusi, mida hing ei oskaks eales ihaldada. Minu tänane leid oli alkoholivaba tiramisumaitseline õlu. Ma kordan. Alkoholivaba tiramisumaitseline õlu. Maitseb muideks väga hea ning hoolimata väitest, et seal on 97,5% õlut, ei anna see maitses kuidagi tunda. Selline hea tiramisumaitseline limonaad.

Juhin eraldi tähelepanu meie suurepärasele pudeliavajale

Juhin eraldi tähelepanu meie suurepärasele pudeliavajale

Liiklus on hullumeelne, sellele ei vaidle vast keegi vastu. Kui mina turistina uljalt 70 alas 90 sõidan, olen ma teel kõige aeglasem auto. Mina jätan möödasõidu tegemata, sest maad ju vähe, poolakas loodab auto mootorile, kaasliikleja mõistlikkusele ja ilmselt jumalale. Samas on see huvitav kogemus ja hea treening algajale autojuhile. Peale viiendat liiklusohtlikku olukorda ei kerki enam kulm ka. Samas jalakäijad on armsad ja tänavad alati peanoogutusega kui neid üle tee lasta. Tõsi, see on ilmselt seotud sellega, et poolakad ei kipu sebrade ees peatuma…

Riik on küll üüratult suur, aga ka kõige vähemtõenäolistes kohtades võib kohata ootamatuid inimesi. Näiteks suvalise teeäärse söögikoha parklas, kuhu paduvihma eest varjuma olime sunnitud ja kus me andsime kohalikele naljaka etenduse “sikuta seda vihmavarju sealt triiki täis autost ja kalpsa paljajalu söögikohta, sest muidu saavad kingad läbimärjaks”, kõnetati mind äkitsi puhtas eesti keeles. Inimesed Türilt suundumas Kraakovisse (või tuleb nüüd Krakow kirjutada?).

Hemingway’l oli kardetavasti õigus, eestlasi on tõesti kõikjal. Huvitav, kas me oleme nagu see müstiline jõuluvana, keda on vaid üks, aga kes jõuab ühe öö jooksul väidetavalt kõikide laste koju. Eestlane kui jõuluvanade liigi kadunud lüli… Ilmselt annab “Lingvistilise metsa” lugemine mulle veidraid mõtteid…

Muide, lätlasi on ka kõikjal. Slovakkias nägime ühel mägiteel ukerdamas jalgrattaga vanameest, kel ratta küljes Läti lipp ja kiri “Latvia”.

Nagu eelmisest lausest aimata võib, oleme jõudnud Slovakkiasse. See riik mulle meeldib ehkki ma pole siin väga pikalt kunagi viibinud (tuleks seegi viga parandada). Peatuspaigaks sai Banskà Bystrica linn ning soovitan seda soojalt kõigile, kes siia kanti sattumas. Armas linnake ilusa vanalinnaga ning kel põhjust vaja, siis septembris toimub siin nukuteatrite festival:

Nukuteatrit kõigile!

Nukuteatrit kõigile!

Mul on nüüd aeg lõpetada oma tiramisumaitseline imejook ja lõpuks jalgpallile tähelepanu pöörata.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s