1000 roosi

Oleme jõudnud Serbiasse ning homme varaõhtuks on lootust maabuda Plovdivi linnas Bulgaarias ja mõneks ajaks paikseks jääda. Kuu aega puuvilju, mägesid, matkamist ja Balkani hullust.

Aga esmalt veidi tänasest. Tegime enne Slovakkiast lahkumist väikese osturetke, sest avastasime siit ükskord hea juustu ning ometigi oli vaja seda kaasa varuda. Samuti meenus slovakist kolleegi toodud tee šnaps, mille samuti poest üles leidsime. Meie ostukorv nägi kindlasti väga veider välja – mitu pakki juustu, paar saiakest, kaks pudelit kanget alkoholi, särk. Huvitav, mida kassapidaja mõtles kui ta neid läbi lõi? Tesco ees oli aga huvitav puidust kiosk, mille kuju meenutas kappa ning mille seest müüdi lamba- ja lehmapiima tooteid. Meie haarasime kolm erinevat lambapiimajogurtit ning mõmisesime mõnust neid süües. Lambajogurt on oma olekult ja rasvasuselt kui mascarpone, seega palju seda süüa pole võimalik, aga maitse on mõnus (ei ole kasukas, ausalt!).

Ungari sai läbitud kiirelt ja vaid guljaši peatusega, sest viimast peab Ungaris sööma! Huvitava vahemärkusena tuleb mainida, et meie riik pole üldse nii tuntud kui me tahaks arvata. N. läks bensiinijaama teemaksu tasuma ning kui ta ikka veel ei naasnud, lonkisin talle järele. Selgus, et bensiinijaamas töötaval neiul tekitas Estonia suuri raskusi. Säh sulle kaasugrilasi!

Serbia piir tuletas aga valusalt meelde noid ammuseid aegu kui tuli bussiga koolireisidel käies Poola piiril passida. Ligi tunnike sabas seismist, meeletu paduvihm ja piirivalvuri nõue näha mu passi (eelnevad umbes 3 korda olen Serbiasse sisenenud ID-kaardiga…) ning jälle teel. Muide, kui Ungari piirivalvur palus moe pärast avada ka pagasiluugi ning heitis sinna igavleva pilgu (me auto on kui mustlaslaager, pilgeni träna täis), siis Serbia tollitöötajaga toimus järgnev vestlus:
– kuhu reisite?
– Bulgaariasse
– ok, sõitke edasi

Ju siis ei viitsinud oma mugavast putkast väljuda…

Muide, mis oleks kui teeks ühe vahva näituse, kus oleks võimalik tutvuda erinevate riikide liiklusmärkidega? Nt “lehmad teel” märk varieerub riigiti päris palju – mõnes kohas on lehm kopsakam, teisal on suured sarved peas. Nii Poolas kui Slovakkias on näiteks Michelini poolt tehtud “lapsed teel” märk, mis paneb mind pigem mõtlema “ettevaatust, miski vahukommikujuline koll pätsab lapsi!”. Poola teemärgid on üldse väga armsad ja eriskummalised. Väike antropoloogiline uurimustöö, mis päädiks näitusega?

2 comments

  1. Palmi Lindjärv

    Ma olen seda liiklusmärgi kogumise teemat pildi kujul korduvalt mõelnud, aga kunagi ei viitsi tee ääres autot peatada, et pilti teha ja sõidu pealt on seni pildid alati udused jäänud. Aga märgid on ägedad ja seda kollektsiooni oleks jube põnev vaadata.

    • rohelohe

      Kus sa, lilleke, nii vana postituse juurde kommenteerima sattusid? :) Aga jah, see sildipiltide kogumine on kohati raskendatud jah, ma peaks katsuma Austria omad kokku koguda (vähemalt kahte humoorikat silti ma tean) ja siis Balkanil lahtiste silmadega ringi käima. Ja siis galerii avama!

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s